Aastad mööduvad nagu keeraks keegi nobedalt kaleidoskoopi. Alles see oli, kui me 2018. aasta detsembrikuu keskel ootasime Vantaa lennujaamas oma Singapuri lendu. Lend hilines viis tundi ja oodates olid mõtted väga ärevad. See oli meie esimene reis Aasiasse. Kasutamata puhkusepäevi oli toona alles vaid kümmekond ja iga lennujaamas oodatud tund näis lausa röövimisena päise päeva ajal. Lõpuks hommiku eel siiski startisime. Lend kestis tubli 12 tundi ja kohale jõudes hakkas kohalik kellaaeg lähenema juba keskööle. Jõudsime napilt viimasele rongile, mis meid kesklinna suunas sõidutas. Kuna olime otsustanud ööbimiskoha valimisel lähtuda sellest, et kesklinn oleks lähedal, aga majutus ise võib olla tagasihoidlikum, siis olime valmis ka mõningateks üllatusteks ja need ei lasknud end pikalt oodata. Meie hotelli kõrval olev asutus kuulus punaste laternate valdkonda, et mitte öelda otse, et see oli avalik lõbumaja, kus maja ees pikas reas istusid teenindust ootavad mehed. Teiselpool teed oli aga püsti telk, milles suure trummipõrina saatel toimus hiinlaste usufestival ja, nagu hiljem selgus, kestis see päevi. Suures katlas podises vist ööpäeva ringselt pajaroog ja toimusid valjuhäälsed palvused, millest osavõtjaid oli palju. Meie hotell ja palvustelgi kõrval olev hotell olid iseenesest tavalised 15-korruselised hotellid. Meie oma oli puhtas ja väga askeetliku sisustusega. Ühesõnaga koht magamiseks väga erilise olustikuga paigas oli tagatud. Õnneks ei kostnud maja seinad läbi ja hotellis oli väga vaikne.

Hommik äratas meid päikesesäras ja õhusooja oli umbes 25°C, sest asub ju Singapur ekvaatorist vaid 137 kilomeetri kaugusel ning aastaringselt on tagatud palav ja niiske ilm. Aasta võib siin tinglikult jagada kuivaks ja vihmaseks perioodiks. Kuna detsembris on siin vihmahooaeg, siis olime valmis selleks, et iga päev katavad umbes keskpäeval taevalaotuse vihmapilved ja valab nagu oavarrest.

Liiklemine oli turistidele lihtsaks tehtud, sest transpordivahendites (metroos, bussides, rongides) olid kõik peatuste teavitused ka inglise keeles ja kohalikud inimesed olid väga abivalmid ning juhendasid turiste meelsasti. Siinkohal tuleks mainida, et kohe lennujaamas peaks endale soetama transpordikaardi, mis tuleb valideerida nii transpordivahendisse sisenedes, kui ka sealt väljudes, sest raha võetakse kaardilt maha kindla vahemaa läbimise eest. Kui unustad väljudes kaardi registreerida, eeldatakse, et sõidad lõpp-peatusse ja raha kaardilt võib minna maha kordades rohkem kui vaja. Igati mugav on seegi, et neile kaartidele saab raha pidevalt juurde panna ning selleks on suuremates metroojaamades vajalikud aparaadid olemas. Seega jääb ära piletitega jahmerdamine erinevates transpordivahendites ja ka keskkond on hoitud ja puhtam.

Esimesele päevale planeerisime botaanikaaia külastuse ja eelkõige soovisime näha seal asuvat maailmakuulsat orhideede aeda. Seadsime end sisse bussi teisel korrusel esiakna juures, sest peagi olid avanemas vaated Marina Bayle ja ulmelistele pilvelõhkujatele, mille disaini olevat heaks kiitnud feng shui spetsialistid – ikka selleks, et siinne elukeskkond mõjutaks inimesi positiivselt. Silma hakkas tohutu ehitustihedus ja ebatavaline puhtus. Aga selle puhtuse üle ei tasu väga imestada, sest Singapuris võid igal sammul hiigelsuuri trahve saada, kui näiteks suitsetad avalikus kohas, sööd või jood metroos, ületad teed vales kohas, viskad prügi maha jne. Kõikjal võib näha infotahvleid, mis manitsevad sind olema korralik inimene, et sa ei peaks trahvide pärast muretsema. Kui sind ähvardab 500-eurone trahv selle eest, et metroos sööd, siis ei hakka sa ju ilmselgelt metroos sööma ega avalikus kohas haisvat duriani (puuvili) tükeldama. Politseinike näeb harva, aga valvekaamerad on pea iga posti küljes.

Botaanikaaed hämmastas meid oma mitmekesisusega. Siin oli laudtee vihmametsale iseloomulike puude vahel, ülisuur ingverite kollektsioon, lopsakad palmid ja bromeeliad puude küljes rippumas nagu hiiglaslikud linnupesad. 

Ingverite kollektsioon

Tiikide ümber olid kujundatud imelised peenrad eksootiliste taimedega ja muidugi võttis sõnatuks orhideede aed (National Orchid Garden Singapore). Seda lihtsalt peab nägema.

Orhideede aia sissepääs

Orhideed olid siin loendamatutes värvitoonides, võimsad ja suureõielised. Mõned neist olid pea paari meetri kõrgused ja neid oli väga palju. Huvitavaks tegid väljapaneku peegelseinad orhideede vahel, mis justkui suurendasid nende arvu ja paljundasid külalist ennast nende keskel lõpmatusse.

Jalutuskäigul orhideede aias

Eraldi aia osa oli uutele orhideesortidele, mis olid oma nime saanud kuulsuste ja maailma liidrite järgi. Näiteks oli siin ka Angela Merkeli nimeline orhidee ning hiljuti, nende ridade kirjutamise ajal, lisandus ka Olaf Scholz – ikka kantsleri külaskäigu puhuks. Selleks, et ükski õitsemise lõpetanud orhidee kellegi  ilumeelt ei riivaks, oli ametis suur aednike „armee“, kes eemaldas lilleklumpidest õitsemise lõpetanud taimed ja asendas need õitsvate taimedega. Peab ütlema, et päris huvitav oli jälgida, kuidas see ilu sünnib. Keskpäeval saime kätte ka oma vihmasahmaka. Sel ajal jälgisime varjualuses, kuidas aia töötajad seadsid üles raagus puuokstest ja värvilistest kuulides punakuldseid jõulukaunistusi. Naljakas oli siin troopilises kuumuses kuulda valjuhäälditest traditsioonilisi jõululaule ja näha tuledes kuusepuud. Kuna 18–20% Singapuri elanikest on kristlased, on jõulude tähistamine kindlasti asjakohane, aga kliimat arvestades oli see sürreaalne kogemus.

Pärastlõunal tegime tutvust linnaosaga, mille nimeks on Väike India (Little India). Siin linnaosas oli mitmeid väga põnevaid templeid, mida lähemalt uurisime ja mis hämmastasid oma peenelt töödeldud pühakujude ja detailide rohkusega.

Indiale omast saginat on täis ka ostutänav, kus on loendamatul arvul söögikohti.

Meie seadsime end sisse sellises, mis oli kohaliku kogukonna seas ilmselgelt populaarne, sest vabu kohti oli vähe. Valik osutus heaks, sest kõik toidud, mis lauale kanti, olid väga maitsvad. Toit serveeriti meile euroopalikult, kuigi kõrvallaudades oli riis palmilehtedel ja söödi seda traditsiooniliselt kätega. Uhketes tikitud sarides noored emad pistsid peoga riisi suhu ja näppisid oma nutiseadmeid, aga lapsed olid, nagu lapsed ikka  - vallatud ja üritasid laua juurest minema nihverdada.

Tuledesäras Marina Bay

Valgusetendus Marina Bays

Hilisõhtuks jõudsime maailma ühe kallima hotelli Marina Bay Sands’i juurde vaatama tuledesäras öist linnapanoraami ja saime osa meeldejäävast valgusetendusest.

Uus päev sai taas alguse päikesesäras ja päevaplaaniks oli meil loomaaia külastus. Kohale sõitsime taksoga, mis nelja peale ei olnudki eriliselt kallis ettevõtmine. Igatahes hoidsime hulgaliselt väärtuslikku aega kokku. Singapuris on tavapärane see, et juhendad ise mobiiltelefoni abil taksojuhti, kes viib sind just sinna, kuhu oled plaaninud jõuda. Enamasti olid taksojuhid jutukad ja rääkisid oma linnast huvitavaid seiku ja nii möödus ka sõit justkui kohaliku giidi saatel. Saime teada, et kohalikud ei käi eriti siin meres ujumas, sest meri meenutab piimaga segatud teed või kohvi. Pigem eelistatakse puhata Malaisias või mujal, kus meri on läbipaistev ja puhas. Seega tuleb Singapuris ära unustada puhkus läbipaistva mereveega liivarannal.

Loomaaia piletimüüjad tegid head tööd ja sisustasid meil nii selle päeva kui ka õhtu ja järgneva päeva, sest ostsime kombineeritud piletid erinevateks päevadeks. Need piletid sisaldasid sissepääsu loomaaeda, mitmesuguseid loomadega etendusi, öösafarit loomaaias, jõesafarit ning linnupargi Jurong Bird Park pileteid.

Loomaaed ise oli meeldiv koht aja veetmiseks, sest loomad ei asu tarandikes, vaid neid eraldavad külastajatest sügavad kraavid, mis on taimestikuga kaetud, ja nad elavad oma territooriumil sellises koosluses nagu päris looduses. Nii jalutasid jaanalinnud, sebrad ja mitmesugused sarvekandjad rõõmsalt koos. Ahvid möllasid kiikedel ja köitel ning elevandid jalutasid omaette saarel, mis oli veega ümbritsetud. Paljusid loomi sai kindlatel kellaaegadel ise sööta loomaaia poolt valmispandud paladega, mida siis külastajad osta said. Öösafari käigus sai näha öise eluviisiga loomi. Öösel sõitsid mööda loomaaia territooriumi väikesed rongid. Need olid komplekteeritud vastavalt sellele, millist keelt seltskond räägib, kas siis hindi, hiina või inglise keelt. Oli põnev näha pea alaspidi rippumas umbes pooleteise meetrise siruulatusega nahkhiiri, kes olid meist vaevalt poole meetri kaugusel. Muidugi oli loomade puudutamine või muul viisil häirimine rangelt keelatud ja üleannetuid külastajaid jälgisid töötajad ja valvsad kaamerad. Jõesafari kujutas endast väikest laevasõitu, mille sihtkohaks olid akvaariumid, milles elasid maailma suuremate jõgede asukad.

Näha sai hiigelsuuri elektriangerjaid, kellelt saadud elektrilöögist võib süüdata kuusel elektriküünlad, krokodilli pesa koos munadega ja palju muud põnevat. Kogu väljapanek oli varustatud põhjaliku informatsiooniga. Väljapaneku lõpus võis ka näha, kuidas noored pandad maiustasid värskete bambusevõrsetega. No ei ajanud nad endale kõike valimatult suhu. Ainult kõige nooremad ja õrnemad lehekesed kõlbasid nosimiseks.

Jurongi linnupargi erksavärvilised papagoid

Eriline paik oli ka Jurongi linnupark, sest seal ei elanud enamus linde kitsastes puuritingimustes vaid eksootilisemad elasid linnumajas, milles kasvasid kõrged paarikümne meetrised puud ja pahises looduslik kosk. Kogu see elukeskkond oli kaetud võrguga, et linnud oleksid kaitstud ja hoitud.

Jurongi linnupargi linnumaja

Linde sai toita spetsiaalse toiduga. Vahva oli näha, kuidas väiksed värvikirevad papagoid maandusid mu käele ja maiustasid magusa joogi ja terakestega.

Samal ajal keksisid kirevad paradiisilinnud treppidel ja suuremad papagoid sehkendasid kambakesi mu jalgade ümber. Põnev oli ka lindude etendus, milles eriline roll oli flamingodel ja tuukanitel. Mõneti üllatav oli näha paksu klaasseina taga jääkuhjade vahel ujumas pingviine ja tore oli kaladega toita vähe soojalembesemaid pingviine, kes hasartselt iga pala järgi sööstsid.

Kõht täis ja meel hea...

Pingviinid jäämägede vahel

Päev kadus tõesti linnulennul. Õhtul kinnitasime keha Hiinalinnas (Chinatown). Parim koht õhtul aja veetmiseks on Smith Street Hawker Center’is. Siia tõi meid jälle takso, kuid seekord päris ilma juhendamiseta... Muide ka hiinlaste linnaosas on mitmeid põnevaid templeid, mida vaatama tasub tulla.

Smith Street Hawker Center'is

Väsinud päevastest muljetest vajusime unenägudeta sügavasse unne, et hommikul võtta ette sõit Sentosa saarele.

Sentosale saab linnast metrooga (North East Line) sõites Harbour Front’i ja sealt edasi kas jalgsi või köisraudteega. Valisime viimase variandi ja soetasime endile piletid, mis võimaldasid köisraudteed päeva jooksul piiramatult kasutada ja sisaldasid ka S.E.A. Aquariumi pileteid. Võimalik oleks osta olnud ka pilet, mis oleks taganud ka sissepääsu Universal Studios meelelahutusparki, mis samuti asub Sentosal.

Akvaarium oli siin tõesti väga võimas ja seda tasub külastada eriti just advendi ajal, sest siis sukelduvad päkapikkudeks riietunud töötajad suurde akvaariumisse, kus toidavad hiigelsuuri raisid.

Päkapikk raisid toitmas

Oma vastuvõturuum oli ka jõuluvanal ja lastel oli võimalus temaga koos pilte teha. Pärast akvaariumi külastust käisime ka Palawan Beach’il ujumas, et saaks öelda, et see ka siis nüüd tehtud. Ujumine ei olnud siin tõesti selline nauding nagu Vahemeres. Vesi oli soe nagu supp ja läbi ei paistnud see ka kübetki.

Söömas käisime suures kaubanduskeskuses ja valida oli Korea, Tai, Vietnami, Itaalia jt köökide vahel. Food Court on kaubanduskeskustes söömiseks mõeldud hiigelsuur ala, kus on valida erinevate rahvusköökide vahel ja kus ka hinnad on väga taskukohased. Mina ei suutnud ei öelda värsketele kevadrullidele ja muule värskele kraamile, mida kodus iga päev ei saa. Ööturult ostsime hommikuks värskeid draakonipuu vilju, mangosid ja suure kimbu okste küljes litšisid. Nii hea, et olime hotelliks valinud nii-öelda säästuvariandi, sest hotelli söögid oleks siin küll liiast olnud ja puha raisku läinud, kuna restorane on siin tohutult palju igale maitsele ja igas hinnaklassis (ka kõige nõudlikumale kliendile). Meie lõuna- ja õhtusöögid ei läinud kunagi rohkem maksma kui kümme eurot inimese kohta, sest palju sa ikka jõuad sellise kuumaga süüa.

Kuna oli jõulueelne aeg, siis otsustasid noored teha meile jõulukingiks päevase väljasõidu Indoneesias asuvale Bintani saarele. Nad olid ostnud laevapiletid ja broneerinud takso, mis sõidutas meid mööda saart ringi ja viis Aroma River Spasse. Spaakogemus oli mõnus ja koht väga eksootiline. Jõel, mis voolas läbi mangroovi tihniku, olid vaiadel majad. Majakestes olid vaatega jõele massaažikambrid, kus kliendid kahekaupa kõrvuti lamasid ja tervistavat massaaži nautisid.

Aroma River Spa

Pärast massaaži viidi meid ka grillitud kala sööma ja anti veidi aega ujumiseks. Väljasõit oli kindlasti väärt kogemus. Kui aga tahta Bintanile sõita, tuleks kindlasti rohkem aega varuda, sest saar on piisavalt suur ja ilus ning vaatamist jagub rohkemaks kui ainult päevaks.

Järgneval kahel päeval asusime taas õhinal ahmima endasse kõike seda, mida Singapur meile pakkuda suutis. Kuna meie noortel ja minul abikaasaga olid veidi erinevad soovid ja huvidest tulenevalt erinev tempo liikumisel, siis otsustasime nii öelda hargneda. Noored võtsid ette mõned muuseumid, kaubanduse ja Marina Bay Sandsi terrassi kohviku, meie aga suundusime Gardens by the Bay futuristlikesse aedadesse, mis laiuvad lausa 101 hektari suurusel maa-alal. Seal asuvad ka kaks hiigelkasvuhoonet – Pilvemets (Cloud Forest) ja Lillemaja (Flower Dome). Esimene neist peitis endas umbes 30 meetri kõrgust tehis koske ja taimedega kaetud seinu ja teises olid erinevatest maailmajagudest pärit puud ja taimed oma loomulikus suuruses. Kõrvuti pudelipuude ja hiigelsuurte agaavidega oli endale koha leidnud ka Euroopa nurgake, kus kasvamas kapsad, porgandid ja viinamarjad.

Pilvemetsa sissepääs

Pilvemetsas jalutamas

Taimede vahel võis näha ka fantaasiaküllaseid puuskulptuure, mis olid inspireeritud muinasjutust „Alice imedemaal“. Tõepoolest, kõik see siin oligi justkui imedemaa, sest siit leidsime ka tuledesäras ehitud kuusepuud ja jõuluvana kontori, mille ees õitsesid sajad punased ratsuritähed ja tuhanded valgeõielised lilled, mis kaugelt vaadatuna olid nagu päris lumi. Pärast lummavat kasvuhoonete külastust jalutasime maa ja taeva vahel mööda rippteed Singapuri sümboliks kujunenud „superpuude“ vahel.

Vaade Gardens by the Bay futuristlikele aedadele superpuude vahel rippsillal kõndides

Need kõrgtehnoloogilised struktuurid ulatuvad kuni 60 meetri kõrgusele ja koguvad päikeseenergiat, et toita öist valgusetendust. Kuid neil on ka esteetiline aspekt, sest nende tüved on nii-öelda vertikaalsed aiad, mis on kaetud enam kui 150 000 elava taimega. Eesmärgiks on, et ühel ilusal päeval oleksid kõik superpuud kaetud taimedega.

Neil, kes plaanivad käia džunglimatkal, tasub seda teha kogenud saatjaga ja kindlasti ei tohi rajale minna hiljem, kui lubatud kellaaeg, sest teatud kellaajast hämaruse saabudes on liikvel kõiksugu mürgised roomajad ja muud elukad, kellega kohtumine võib halvasti lõppeda.

Oi kui kiiresti aeg siin lendas ja nii palju jäi nägemata ja tegemata, sest meie aeg sai siin otsa varem, kui oleks soovinud.

Parim aeg Singapuri külastamiseks on oktoobrist detsembri lõpuni, sest siis on siin meie põhjamaa inimestele temperatuur pisut sobivam kui muul ajal ja ka vihma ei pruugi päris igapäevaselt sadada. Kohale saab mugavavalt näiteks Finnairi otselendudega. Kindlasti soovitan reisisellidel enne siia tulekut juba kodus järgi uurida, mida kõike põnevat Singapuris saab ette võtta, sest siin on mida vadata. Leidub väga palju heal tasemel muuseume, on huvitav linnaruum, looduspargid ja väljasõitude tegemise võimalus Indoneesiasse...ja miks mitte planeerida just siia pikem peatus enne Uus-Meremaa või Austraalia reisi.