Kohe esimesest päevast alates on mul tunne, nagu oleks taas üle pika aja koju jõudnud. On ju ka põhjust, sest sellel korral oleme ju märksa teadlikumad, kui esimesel korral. Enam ei üllata meid, et ühesuunalisest tänavast ei hoiata mitte liiklusmärk, vaid maja seinal olev silt „senso unico“, ei vaja me ka vilkuritega politseieskorti oma esimese majutuskohani jõudmiseks ja oleme selgeks saanud ka kohalikud eripärad, mille hulka kuulub igahommikune kõrvulukustav prügiautode mürgeldamine prügikonteineritega, sest iga päev viiakse ära ainult kindlat liiki prügi. Kõige suhtes saab olla tolerantne, kui oskad arvestada, et osa asju lihtsalt on nii, nagu nad on. Kui esimesel korral püüdsime väga täpselt aru saada sellest, mida meile räägitakse ja mõistatasime, mis keelt meiega räägiti, siis nüüd ei tekita meis enam mingit hämmingut siin räägitavate keelte rohkus, sest mis tähtsust sel õigupoolest on, kas räägitakse sardi, korsika või itaalia keelt, katalaani keele dialekti või Liguuria dialekti, kui sa neist ühtegi ei valda. Mis siis sellest, kui kõneleja eeldab, et oled ilmselgelt itaallane ja peab sulle pika monoloogi sellest, et oled poes vales järjekorras, mis on mõeldud ainult püsikliendi kaardi omanikele. Ilmselt vastad sa vaid mõne vabandava sõna itaalia keeles ja pingutad veidi inglise keeles, aga kui sellele järgneb õlakehitus, siis jätkad nagunii rõõmsalt eesti keeles ja võid oma üllatuseks märgata, et kõnetaja näole ilmub aval naeratus ja ühtäkki ei olekski nagu probleemi olnud.

Paljud, kes siia organiseeritud reisidega tulevad, külastavad ainult põgusalt saare põhjaosa, mis ei anna saare eripalgelisusest kuigi head ülevaadet, kuna loodus on siin kõigis ilmakaartes väga erinev ning ükski piirkond ei sarnane teisega. Meie alustame seegi kord oma teekonda lõuna poolt, kuna kange tahtmine on kohe algatuseks näha uuesti oma lemmikkohti. Miks ka mitte, sest lõunarannikul on imelised rannad ja Cagliari oma toimeka ja põneva vanalinnaga. Kõikjal jäävad silma stiilselt ja põnevalt sisustatud poekesed, kohvikud ja söögikohad. Siin Cagliaris on ka Itaalia kõige liigirohkem botaanikaaed ja heal tasemel muuseumid, kus saab näha tõelisi neoliitikumi ja pronksiaja rariteete . Arvata, et sel ajal puudus inimestel oskus luua imelisi esemeid on vägagi ennatlik. Väga uhke elamuse jätab ka pühapäevahommikune jumalateenistus katedraalis, kus laulab suurepärane koor ja mängib orel.

Costa Rei on mõnus paik ka pikemaks peatumiseks

Lõunarannikul on väga palju ilusaid randu, aga kindlasti on üks ilusamaid smaragdrohelise veega Costa Rei ja pimestavalt valge liivaga Villasimus. Neid külastame me kohe saabumise järgsel päeval. Oi kui tore on päev läbi ujuda erinevates randades, lahti lüüa oma rannavari, nautida päikesesäras merevaadet ja itaallaste kombel lahti pakkida piknikukorv hea ja paremaga. Lihtsalt suurepärane on tunda, et kiiret ei ole kuhugi.

Järgmisel päeval sõidame Chia randa, kus on palju eraldatud lahesoppe ja huvitav maastik matkamiseks. Siin-seal kõlisevad kitsede kaelakellad ja vapramad neist tulevad meid lähemalt uudistama.

Chias tervitavad aeg-ajalt külalisi uudishimulikud kitsed.

Tagasiteel Cagliarisse sõites imetleme eemalt suurt hulka flamingosid, kes justkui käiksid mööda vett ja moodustaksid vee kohal roosa udu. Flamingod on üldiselt väga pelglikud linnud ja eemalduvad kiiresti, kui neile tundmatu objekt läheneb, nad seejuures mitte ei lenda tiivaplaginal eemale, vaid eemalduvad näiliselt ükskõikselt ja graatsiliselt kõndides, ise samaaegselt nokaga usinasti vett sõeludes. Hõbedane veepind ja roosad linnud moodustavad omavahel täiusliku kooskõla.

Meie Torre dei Corsaris asunud külaliskorteri terrassilt avanes merele ja luidetele uskumatult kaunis vaade.

Meie järgmine sihtkoht on Torre dei Corsari. See küla asub samanimelise poolsaare tipus Oristano lahe ääres. Siin on lummavad kuldkollased luited, mille kõrgus on teatmeteose põhjal umbes 70 meetrit. Õhtul on tore vaadata, kuidas inimesed mööda seda kummalist maastikku nagu pisikesed sipelgad hanereas kõnnivad. Peatumiseks valisime ka sel korral sama külaliskorteri. Meie eelistuseks on ka sellel korral mööda pankrannikut uidata ja hiiglaslike õitsvate agaavide vahelt päikeseloojangut jälgida.

Võib-olla mõnel teisel korral käime ka mööda luiteid, kui ei pea paljuks luite harjale ronimist. Külakeskuses on avatud õhtune turg ja sealt soetame endile mitut sorti kohalikku maiust, sest ühe korraliku õhtusöögi peab ju siin ikka lõpetama dolce. Muidugi oleks selleks võinud olla ka teeäärest ostetud imehead viigimarjad, aga need täitsid meil vahepala ehk primi eesmärki ja said kahjuks juba teel olles otsa. Pidin ennast tublisti korrale kutsuma, et ka teised neid sama palju saaksid kui mina. Seda hirmugi ei olnud, et jagajale jäävad näpud, sest olukord oli otse vastupidine. Viigimarjad, mis kohapeal täisküpsuse on saavutanud, on tõepoolest mesised ja suussulavad ning sõltuvusttekitavad. Nagu igal reisil olles, tahad ju vahepeal ka kodustega suhelda, aga siin olles ei maksa eriliselt üllatuda, kui lubatud Wifi ei ole mitte sinu üüritud toas, vaid hoopis lähimas baaris ja kasutada saab seda üksnes suupistete tellimise korral. Aga eks seegi asi on vist tõlgendamise küsimus, sest põhimõtteliselt on see Wifi ju olemas, kuigi pisut teises kohas.... Tuba broneerides tasub eriliselt tähelepanelik olla, kas voodipesu on hinnas või mitte ja kas rendiauto jaoks ka parkimiskoht on olemas. Vastasel korral võib juhtuda, et linu ja käterätte ei ole ja auto tuleb parkida kes teab kuhu. Vabalt võib juhtuda, et sa ka omanikuga ei kohtu. Sellisel juhul ei ole ka vajaminevaid asju kelleltki küsida, sest võtme leiad saabudes koodiga kapikesest, kuhu sa selle ka lahkudes jätad.

Edasi viib meid teekond Alghero suunas. Teele jääb Oristano, mis on isemoodi vahva paljude vanade kirikutega linnake. Kindlasti tasub siia planeerida väike peatus ja jalutuskäik. See linn oli katalaanide invasiooni ajal saare vabadusvõitluse kants.

Alghero on suur ja trendikas kuurort. Siin on jahisadam ja kaunis vanalinn. Iseäranis palju on siin korallidega äri ajavaid poekesi. Õhtuti koguneb sadamasse päikeseloojangut jälgima suur hulk inimesi, kes pudenevad hiljem vanalinna tänavatele ööelust osa saama.

Tegelikult ei ole siinne linnarand just kõige parem koht rannamõnude nautimiseks, vaid tõeliselt kaunid rannad on linnast umbes viie kilomeetri kaugusel põhja suunas.

Luidetel ja rannamändide all kasvab siin kauniõieline rand-vägilill (Pancratium maritimum), mida kutsutakse teise nimega ka merinartsissiks, meriliiliaks ja liivanartsissiks. Seda lille võib sagedasti kohata ka saare lõunarannikul.

Algherost teeme väljasõidu võluvasse Bosasse. Teekond sinna kulgeb mööda rannakaljudel looklevat teeserpentiini. Teeme mitmeid peatusi ja naudime looduse vägevust ja ilu. Siin kaljude ja mere vahel on tunne, et saarel nagu ei olekski teisi hingelisi, vaid ainult sina ja sinu mõtted. Meri ja taevas sulavad teineteisega kokku ja sa ise jääd kuhugi sinna vahele.

Bosa kuulsad värvilised majad

Nii nagu teisteski Sardiinia linnades, on ka siin Bosas tänavad keskpäeval inimtühjad ja üksnes kassid mõnulevad maja esistel päikese käes. Tänavatel kohtab keskpäeva kuumuses ainult arutuid turiste, kes kõike uudset avastades ahmivad endasse reisielamusi. Õhtupoolikul saab siin ette võtta ka laevareisi mööda jõge.

Algherost võtame ette ka teekonna Pelosa randa, mis on põhjaranniku ilu ja uhkus.

Helesinine vesi ja lumivalge liiv on sellest Lonely Planeti arvates teinud siinsete randade edetabeli juhi. Kui aga jätate oma rannapuhkuse pühapäevale, siis tagasisõit võtab siia jõudmisega võrreldes kordi rohkem aega ja seda just autode ülekülluse tõttu.

Algheros olles tasub kindlasti üle vaadata Crotta di Nettuno ehk Neptuni koobas. Selleni jõudmiseks tuleb laskuda 650 astet kaljujärsakust alla mere suunas ja siis veel paarsada astet, et nautida looduse kätetööd. Siin rõõmustab silma võrratu stalaktiitide ja stalagmiitide sammastik, mis on tekkinud karstikoopa laest tilkuva vee väljasadestunud lubisooladest. Neile, kes ei jõua või ei viitsi ronida, olgu teadmiseks, et koopa juurde saab ka Alghero sadamast laevaga sõita. Sardiinia rannikul ja ka sisemaal on mitmeid sarnaseid koopaid, kuid mis samas on siiski väga eriilmelised ja kindlasti väärt külastamist, kui koobaste vastu vähegi huvi on.

Mööda põhjarannikut sõites jõuame Castelsardo linnakeseni, mis on oma nime saanud keskaegse kindluse järgi. Saare kirdeosas paelub meid Liscia di Vaccas, mida kutsutakse ka Sardiinia Veneetsiaks.

Tore peatuskoht on ka Santa Theresa di Galluras, kust saab laevaga sõita Korsikale, mis silmapiiril kauguses terendab. Linnake on elav turismikeskus, kus peatub palju prantsuse keelt kõnelevaid turiste. Sellel korral jäävad meie teelt välja Olbia ja Palau, kust saab sõita La Madalenale. La Madalena saarestikus seilab hulgaliselt suuri ja väga suuri jahte, sest siia on kogunenud Euroopa koorekiht oma puhkust nautima. Purjekaid on siin peaaegu sama palju nagu kajakaid. Neile, kes armastavad puhkust veeta looduse rüpes, peaks siin küll igati meeldima. Praamipileti autole ja endale saab osta otse sadamast või ka praapiiratudmilt. Sõit saarele kestab olenevalt ilmast 15 – 20 minutit. La Madalena jaoks tasub aega varuda, sest meile tundus eelmise reisi aegu, et ühest päevast jäi väga väheks. Kodus reisi planeerides ei oska ju alati ette aimata, millele kui palju aega võiks planeerida ja teisalt on ka puhkuse jaoks planeeritud aeg enamasti kindlate piiridega ajavahemik, mida tihti mõjutavad soodsamad lennupiletid mingis ajavahemikus.

Väga huvitav maastik on Sardiinia keskosas, kus on mägesid armastavatele inimestele palju erinevaid matkaradu. Populaarsed tipud on saare kirde osas Monte Arcuentu ja Monte Limbara.

Viimaseks peatuskohaks on meil Orosei, kus on taaskord väike vahva vanalinn ja imeilus pikk rannajoon. Piki idarannikut kulgemiseks teed praktiliselt puuduvad ja seetõttu on väga hea valik võtta ette siit laevareis mööda rannikut. Väljasõit on hommikul kella üheksa ajal ja peatusi tehakse viies erinevas rannas, igas tund või kaks aega ujumiseks ja päikesevõtuks.

Saare idarannikul  asuv Gala Goloridze on ligipääsetav vaid mere poolt paadi või laevaga

Tagasi Oroseisse jõutakse õhtul kella kuue paiku. Kuna lõbureisijateks on peaasjalikult itaallased, siis on ka laevasõidu meelelahutuslik osa reisipäeva kestel itaaliakeelne, aga olulisemad teateid edastatakse ka inglise keeles. Silmale avanevad majesteetlikud kaljuseinad ja lisaks ujumisele, on võimalik külastada ainult mere poolt avanevat Grotta del Fico koobastikku (autoga juurdepääsu teed siia ei ole). Meie lubame endale selle laevareisi sama laevafirmaga nagu eelmiselgi korral ja saame tagasiteel näha veel ka delfiinide parve, kes lõbusalt veest välja hüpates meie laeva saadavad. Muide laeval puuduvad kindlad kohad ja seetõttu ei ole vaja pahandada, kui laeval ümberpaiknemist armastavad itaallased sinu algse koha hõivavad ja sinu laeva pardale jäetud esemed kas mujale tõstavad või laua alla paigutavad. Siin kehtib laevale tulles igas peatuskohas üks reegel: kes ees see mees!

Kui juba idarannikul peatuda, siis tasub kevadel või sügisel matkata Su Gorruppu kanjonis, kuid arvestama peab sellega, et siin kurus puuduvad allikad ja joogivesi peab kindlasti kaasas olema terveks päevaks. Matkarada kulgeb piki kuiva jõesängi ja kohati on püstloodis kaljud ligi 400 meetrit kõrged. Kuna meie reisi aegu oli temperatuur päikese käes tublisti üle 40 kraadi, siis valisime kurust veidi eemal oleva lihtsama matkaraja, mis kulges selliselt, et meile avanes ülalt vaade kanjonile. Teed ääristasid kollaste õitega ülekülvatud Etna leetpõõsad.

Vaated ümbritsevatele mägedele on unustamatud. Tagasiteel kohtasime talunikku, kes oma isepäist kitsekarja taga otsis. Saanud meilt teada, mis suunas me tema karja liikumas olime näinud, läks ta meie poolt osutatud suunas ja asus metsikult kõvasti hõikuma… ja ennäe imet – nagu maa alt ilmus välja tema karja juhtloom ja ühes temaga ka kari. Võib vaid arvata, millist meelehärmi pakub kaduma läinud kari ja kui palju vaeva nõuab selle kokkuajamine, kui karja liikmed rändavad leetpuupõõsastelt õisi näksides sihitult ühe põõsa juurest teise juurde ja põõsaid on kõik mäenõlvad täis nii kaugele kui silm ulatub nägema.

Nüüd veel veidi juttu toidust. Kohapeal pööratakse väga suurt tähelepanu mahekasvatatud toidule ja viimasel ajal on alguse saanud päris paljud taluturismiga tegelevaid pereettevõtteid, mis kasvatavad mahedalt kas köögivilju või viinamarju.

Sardiinial armastatakse lihtsat toitu, mis on maitsev, aga mille valmistamine ei võta palju aega ega nõua ka erilist vaeva. Retseptide jagamisel öeldakse sulle kenasti naeratades, et pane nii palju, et oleks paras, kas peotäis või kuni maitse on piisavalt hea. Eks ole ju lihtne soovitus! Selline näpunäide toidu valmistamiseks on ülimalt iseloomulik mitte ainult siin, vaid kõikjal Itaalias, kus pigem lähtutakse filosoofilisest tõsiasjast, et vähem on rohkem, mis tähendab, et koostisosi ei ole palju vaid pigem vähe. Va bene cosi. Pasta on enamasti lõunaroog ja pitsat saab sageli ainult õhtul tellida. Alati on muidugi erandid võimalikud, sest miski mis puudutab toitu, ei ole kivisse raiutud. Mõistagi on veendunud iga Sardiinia kokk, et just tema valmistab seda kõige autentsemat rooga, nii nagu väidab sama ka tema kolleeg mandril. Seejuures on mõlemal omajagu õigust, kuna nad on mõlemad kaljukindlad, et ainult nemad teavad õiget retsepti. Seejuures ei ole kummagi arvamust mõistlik kahtluse alla seada, kui tahetakse tüli vältida. Mida see targutamine annakski, peaasi, et tulemus on elegantne ja maitsev...Toit on siin tõepoolest maitsev ja oma hinda üldiselt väärt ning portsjonidki on mõõdukad kuni hiiglaslike mõõtmeteni. Ainukese kehva erandina meenub turistilõks Castelsardo kindluse lähedal, kus meile kohe üldse ei mekkinud see, mida ette kanti. Lisaks sellele oli seal ka teenindus alla igasuguse arvestuse, rääkimata sellest, et teenuse eest küsitav hind oli ulmeline.

Sardiinia köögis domineerivad lambaliharoad, grillitud sealiha, tugevamaitselised juustud, vürtsikad vorstid ja muidugi kohalik vein. Huvitavaid maitseelamusi leiab väikestest veinimõisatest, kus enamast on ikka keegi, kes tutvustab jooke inglise keeles ja nagu ikka saab degusteerida ja siis ka kaasa osta.

Antipasti on enne pearooga pakutavad suupisted, mis tuuakse lauda koos leiva ja oliiviõliga ja mille eesmärk on isu tekitada. Sageli tellitakse lauda eri roogadest väikeseid portsjone, mida siis rõõmsalt omavahel jagatakse. Näiteks võib tellida bruschetta’t, külmi lihalõike, juustu, teravamaitselisi vorstiviile, oliive, mozzarella’t jms. Väga mõnusad on ka prosciutto (toorsingi) viilude alla peidetud meloni- ja ananassiviilud või ka küpsed viigimarjad ning salatina pakutav marineeritud fenkol (apteegitill). Seda saab ka kodus hõlpsasti valmistada. Võta näiteks kaks väiksemat fenkolit (või üks suur), eemalda nendelt kand (kõva alumine osa) , lõika õhukesteks viiludeks, pigista viiludele ühe keskmise sidruni mahl ja vala peale sidrunimahlaga võrdses koguses oliiviõli. Sega kõik läbi, lisa parmesanilaaste, veidi soola ja pipart ning jäta enne serveerimist umbes tunniks külmkappi marineerima.

Bruschetta valmistamiseks rösti saiaviile grillrežiimil. Kindlasti ei tohi saiaviiludele enne röstimist õli panna, vaid piserda õliga saiaviile pärast röstimist. Koos õliga raputa peale gurmeesoola. Tomatikatet ei tohi olla liiga palju, sest sai ei või läbi vettida. Silmas tuleb pidada seda, et bruschetta tuleb serveerida kohe, kui sai on veel krõmps ja krõbe. Tomatikatte tegemiseks tükelda tomat ja riivi küüslauguküüs, maitsesta pipraga ning tõsta lusikaga bruschetta’le.

Soovin kõigile vahvat Sardiinia avastamist ja rõõmu reisi planeerimisest!