On juunikuu esimene pool ja seega just paras aeg, et suvega algust teha. Kuidas sa muidu selle D-vitamiini vajalikus koguses kätte saad? Veidi üle kolme tunni pilvede kohal hõljumist ja saamegi jalad maha Bergamos, et nautida kolme nädala jooksul Itaaliat tema eheduses. Võtame lennujaamast tellitud rendiauto ja otsime ülesse oma esimese majutuskoha. Algatuseks jääme kolmeks päevaks Bergamosse, kuna me ei saa lihtsalt jätta kasutamata võimalust külastada Galleria dell’Accademia Carrarat, sest asub ju siin üks Euroopa silmapaistvamaid Itaalia renessansi kogusid. Siit leiab Botticelli, Mantegna, Bellini, Raphaeli, Lotto, Moroni ja veel väga paljude väljapaistvate kunstnike hindamatuid töid. Bergamos põimuvadki kaasaeg, kunst ja keskaegne arhitektuur omavahel väga sügavuti ja tihedalt.

Duomo di Bergamo interjöör

Kui juba Bergamos olla, siis tasub kindlasti üle vaadata Bergamo peamised vaatamisväärsused. Võtke aega ja külastage näiteks moodsa kunsti galeriid (Galleria d’Arte Moderna) või uidake niisama sihitult mööda tänavaid ning vaadake toredat renessanss-stiilis arhitektuuri ja laske hea maitsta suurepärasel söögil.

Jalutame ja uudistame, kuid äkki tõmbub taevas hirmutavalt sinakashalliks. Ega meil muud üle jäägi, kui lülitame sisse nii öelda viienda käigu, et jõuda kiirendatud korras külaliskorterisse, mis asub siinsamas mäejalami lähedal. Temperatuur langeb sõna otseses mõttes minutitega. Uksest saame sisse päris viimasel hetkel, sest taevast hakkab alla tulema rahet. Mitte niisama väikest ja tavalist, vaid selle terad on kirsisuurused ja vaid hetkega on tänavad neist jääpärlitest valged. Ilus algus küll puhkusele ja suvele! Õnneks aga sulab see mahasadanud toredus kiiresti ja juba järgmisel päeval saame nautida sooja ilma väljasõidul loodusparki Riserva Naturale Torbiere del Sebino. Siinses maastikupildis vahelduvad märgala ja metsarajad.

No nii, oleme tulnud Itaaliasse ja esimese asjana leiame end sooservalt mööda laudteed astumas! See on kuidagi naljakas… Sildid teeääres keelavad rangelt lemmikloomade kaasavõtmise ja nii ei panegi üllatuma, et siinsed linnud ja loomad ei tee matkalistest üldsegi mitte välja. Sa võid lausa otsa koperdada kümnetele päikese käes mõnulevatele jänestele, kes ei liiguta kõrvugi selle peale, et sa võtad vaevaks neid vaadelda või lihtsalt astud neist üle. Niisamuti ei lase end inimestest segada luiged, kes paterdavad oma töntsakatel jalgadel mööda metsarada.

Päeva teises pooles vaatame üle Iseo järve (lago d’Iseo) ja selle kaldal oleva väikese Sulzano külakese. Sõidame piki järvekallast ja naudime vaateid järvele ja mägedele. Vesi järves on külm ja ei isuta end märjaks tegema.

Mõnus surin jalgades, mis on eilse sammuderohke päeva tulemus, võtame sihikule Como järve. Enne aga kui jõuame Bellagiosse, külastame Villa Carlottat. Kuulus on see loss eelkõige oma ilusa aia poolest, mis on meie tuleku ajaks uppunud hortensiate mitmevärvilisse õievahtu. Kevadel pakuvad silmailu ka kameeliad, rododendronid ja asalead, mis hetkel on oma õitsemist lõpetamas.

Jalutame aias, kui saabub Bellagio sakslasest korteriomaniku nõudlik kõne, et me täpsustaks oma saabumisaega. Püüan laveerida, et me ei tea praamide väljumisaegu ja jõuame umbes kell… See aga ei sobi talle kohe üldse, sest ta ei kavatsevat meid igavesti oodata. Egas midagi, teeme lõpu niisama logelemisele ja proovime selgusele jõuda, kuidas praamid liiguvad, kus teenuse eest makstakse ja mis kell me täpselt kohale jõuame, sest kuuse all ööbimine ei ole meie valikute hulgas.

Esimene praamisõit Como järvel on meeldejääv, sest järve taustal kõrguvad lumised Alpid ja kallast ääristavad väikesed linnakesed, mis järvelt vaadatuna tunduvad eriti romantilised. Järve kolm pikka haru kohtuvad just Bellagios. Siia väikesesse linnakesse saabub puhkuste perioodil rohkesti turiste. Kuna hetkel ei ole veel puhkuste kõrghooaeg ja on, kuhu jalga maha panna, siis on siin väga mõnus lasta end mööda kitsaid tänavaid jalutades romantilistest meeleoludest edasi kanda. Kahjuks puhub vali tuul meie romantilised meeleolud laiali ja taevas kisub jälle kahtlaselt lillakaks…ja sealt see tulebki – meie järjekordne rahe- ja vihmapilv.

Bellagios saabuvad ja väljuvad kõik praamid ja lõbusõidulaevad Lungolago Marconist. Siin tuleb olla tähelepanelik, et õigele veesõidukile läheksid, sest sadamatöötajad on küllaltki impulsiivsed. Nad võivad sind kostitada peapesuga, kui juhtud olema üks paljudest segaduses olevatest turistides, kes jõllitab nagu kits keset külatänavat, ega saa aru, millisele praamile peaks peale sõitma. On ju kõik praamid esmapilgul ühesugused, sest ega neil silte küljes ei ripu, kuhu nad sõidavad. Kohalikud muidugi teavad, et parempoolne praam sõidab näiteks Varennasse ja vasakpoolne võimaldab mööda veeteed Comosse jõuda. Seega on esimesel korral kindlasti mõistlik praami asukohta kassas täpsustada ja mitte lootma jääda oma vaistule kail olles.

Como linnake on olnud juba sajandeid tuntud siiditööstuskeskus ja tema vanalinn (centro storico) on säilitanud linnaplaani, mis on pärit vana Rooma linna Comumi ajast. Comost on pärit näiteks elektri alal kuulsaks saanud Alessandro Volta, kellele on püstitatud linnaväljakule kõrge ausammas. Muljetavaldav on Como toomkirik (Duomo di Como), mis on pärit 14. sajandist. Toomkiriku läänepoolse peaukse kõrval on kujutatud Rooma keisreid Plininus Vanemat ja Plininus Nooremat, kes on siin Comos sündinud. Huvitav ehitis on valge-roosa-hallitriibuline 13. sajandist pärit Como raekoda ja palju muudki. Kahjuks on järveäärsel promenaadil kõndimine üleujutuse tõttu võimatu. Limpsime jäätist ja vaatame hämmeldunult valges pükskostüümis prouat, kes põlvini vees sumades liigub sihikindlalt bussipeatuse suunas…Tundub ülimalt ebatõenäoline, et buss siin uksi avada saaks, aga proua jääb kindlameelselt ootama.

Bellagiost teeme väljasõidu ka väikesesse Nesso külakesse. Loodame näha paljukiidetud koske. Kohale jõudes selgub aga, et kose juurde viiv tee on eravalduses ning seetõttu jääb ka kosk meil nägemata. Ausalt öeldes ei pea kõike nägema, mida reisijuhid kiidavad, sest alati leidub sellele mõni alternatiiv, mis võib oll.a veelgi huvitavam. Meie valikusse jääb sõit mööda Ciro d’Italia teid. Autolgi on keeruline siin ülesmäge sõita, mis siis veel hobi jalgratturitest rääkida, kes tänase vihmase ilmaga siin pingutavad iga meetri nimel ülesmäge, et siis mõne aja pärast metsiku kiirusega kurvilisel teel laskuda. Kindlasti nad naudivad oma tegevust... Meil on katus peakohal, aga neile sajab vihmavesi solinal otse kraevahele. Õnneks inimestel on võimalus teha erinevaid asju ja ka  nautida erinevaid asju.

Bormeo külastamisega seoses on meil samuti ilusad plaanid, sest hommik on päikesepaisteline.

Algatuseks tahaks teha matka ja seejärel kuumaveeallikates lõõgastuda. Nagu kiuste asendub päikesepaiste pool tundi pärast meie saabumist vihmasaju ja paksu uduga.

Kolmel korral üritame ilmaolusid trotsides erinevatele matkaradadele minna, aga loodusolud on täielikult meie vastu. Taevaluugid on avatud ja sajab mühinal ning ühtki lumist tippu ei ole näha, mida hommikul nägime. Matkarajad on mudased, libedad ja seetõttu ohtlikud. Ise oleme kuni aluspesuni vettinud. Vaid hetkeks piilub pärastlõunal päike pilveserva vahelt ja see võimaldab meil teha üksnes lühida jalutuskäigu vanalinnas.

Oleme suhteliselt kurvad, sest sellise ilmaga ei tundu isegi soojaveeallikates istumine ahvatleva ettevõtmisena, sest meie arvates ei ole võimalik saada naudingut vaatest, mille piirid on vaevu kolme meetri kaugusel. Samahästi võiks kodus vanni minna… Ei ole midagi parata, sest ilm on mägedes sageli heitlik. Naaseme Bellagiosse hilisõhtul viimase praamiga.

Hommik tervitab meid valju linnulauluga. Sööme kerge eine ja sätime end Maggiore järve kaldal asuva Verbania suunas teele. Lõpuks ometi on õhus tunda suve. Maastik, mida läbime, on suurejooneliselt kaunis. Mäenõlvadel rohetavad viinamarjaaiad ja nende ees kiviaedade taga õitsevad punased moonid läbisegi valgeõieliste puhmastega. Autoaknast libisevad mööda väiksemad järved ja taamal mägede kohal on vaid üksikud pilvetutsakad. Teeme mõned peatused, et lasta päikesel end hellitada – mine tea, kas rohkem saamegi? Kasutame aja võitmiseks praamisõidu võimalust Lavernost Verbaniasse ja nii jõuamegi lõuna paiku kohale.

Vaade hotelli rõdult Maggiore järvele

Peatumiseks valitud majutusasutus on igati korralik. Seame end nüüd mõneks ajaks siin sisse ja naudime mugavat elu. Toa rõdult avaneb meile imeline vaade järvele ja tema saartele ning korteri teisele poole jäävast aknast laiutab Alpide lumine panoraam.

On selline tunne, et see ei ole nagu üldse võimalik, et me siin oleme ja saame oma lõunat süüa rõdul linnulaulu kuulates.… Kuna päev on alles noor, siis paneme matkasussid jalga ja asume lähiümbrusega tutvuma, sest mida sa seal toas passid, kui nii ilus ilm on. Võtame sihikule lähedalasuva matkaraja, mille olemasolu kohta leiame info reklaamvoldikust. Jätame auto raja alguspunkti ja hakkame mööda mäenõlva looklevat rada pidi kõrgustesse rühkima. Ei möödu paari tundigi, kui mul hakkab juba jõud raugema, kuid abikaasa innustusel jätkan edasi rühkimist. Hämmastun, et vastu tuleb mitmeid mägiratastel spordiinimesi, kes reipalt allapoole tuhisevad… Loogiline on, et nad pidid siit ju ka üles väntama, sest kuidas nad muidu vastu tulla saavad… Lihtsalt ebareaalsena tundub rattasõit, kui tee peal on puujuurikad, kivid, vulisevad ojad ja pehmemad kohad ning rada teeb pidevalt lookeid. Mitmel korral tuleb soov nii-öelda sohki teha ja otse mäest üles turnida, aga see on mõeldamatu, sest ettejääv tihnik on läbimatu ja kivid jalge all hakkavad veerema. Lõpuks jõuame avaramat vaadet pakkuva kohani, aga see ei ole veel selle künka tipp… Kuna kell on vahepeal liikunud hämmastava kiirusega õhtusse ja mägedes läheb pärast päikeseloojangut väga kiiresti pimedaks, teeme otsuse hotelli tagasi pöörduda. Oleme ju siiski tulnud puhkama ja mitte kõrgmäestiku treeninglaagrisse end olümpiavormi ajama.

Hommikul ärgates otsustame endale lubada autovaba puhkepäeva ja väikese kultuuriampsu. Sõidame vaatama Maggiore järve imelisi Madre ja Bella saari (Isole Borromee). Borromee saared on oma nime saanud Itaalia aadliperekonna järgi, kes ostis need maalapikesed keset järve 16. sajandil. Oh, millised kunsti varasalved siin avanevad. Riburada reas seisavad vaatamiseks Rubensi, Titziani, Paolo Veronese, Andrea Mantegna, Van Dycki ja teiste teosed. Mainimata ei saa jätta ka uhkeid aedu, kus patseerivad faasanid ja puu otsas kükitavad valged paabulinnud.

Paabulind on end puuladvas kenasti positsioonile sättinud.

Pruugib vaid nendel valgetel imelistel tegelastel välja ilmuda ja oma sabasuled laiali ajada, kui kogu itaallastest koosnev grupp lahkub üksmeelselt oma giidi juurest, jättes ta hämmeldunult keset teed üksi seisma. Vaatame seda kentsakat olukorda kõrvalt, muigame endamisi, sest teame, et selline asi on võimalik üksnes Itaalias… Sellised need itaallased kord juba on – spontaansed, rõõmsameelsed, äärmiselt kollektiivsed ja ei tekita endale mingit probleemi sellisest pisiasjast nagu giid ja tema poolelijäänud jutt… Loogika on lihtne – linnud võivad minema jalutada või ära lennata, aga giid ei kao kuhugile ja võib oma tööd ka mõne aja pärast jätkata. Seega tuleb järgneda jalamaid lindudele, sest mine tea, kas nende uhkete suleliste seltsis pildistamiseks paremat võimalust tulebki.

Koos rõõmsameelsete itaallastega paabulinde jäädvustamas

Itaalias on valdav osa puhkajatest itaallased ise ja seepärast võid tunda end kogukonna liikmena. Turist ei ole siin püha loom nagu mõnes teises riigis. See aga ei tähenda, et teeninduses latt alla lastaks, vaid otse vastupidi. Itaallane ei lase ennast tüssata ja kui selline asi peaks juhtuma, siis annab ta ka häälekalt teada, mida ta asjast arvab ja asub asju korraldama…

Päeva lõpuks saame aru, et see nii-öelda väike amps kultuuri kujunes lausa hiiglaslikuks suutäieks. Soovitan kõigile, kes siia kant satuvad võtta see päevake ja tulla vaatama neid saari oma imeliste lossidega ja teil on, mida meenutada. Päevapiletid saarte külastamiseks saab osta Verbaniast või Stressast sadamakailt.

Matkarada viib Monte Todano tippu.

Teeäärsed sildid teatavad, et sihile jõudmiseks kulub 30, 60 või 90 minutit, aga sellest ei maksa end eksitada lasta, sest tegelikkuses kulub nagunii sihtpunkti jõudmiseks umbes neli tundi.

Monte Todano matkarajal pakub kõik nähtu silmailu

Teed ääristavad õitsvad punased rododendronid, mustikad, kidurad puud. Ajapikku jääb puid järjest vähemaks ja mäenõlvi katab mõnusalt pehme taimestik. Viskame pikali ja jälgime pilvede liikumist. Enam paremaks ei saakski nagu miski siin elus minna. Siin üleval valitseb selline vaikus ja rahu, et unustad kõik, mis kusagil mujal. Tõuseme, et edasi liikuda, kuid viivu pärast läheneb meile jooksusammul üksik matkasellist meesterahvas, kes küsib möödaminnes tervituse asemel, et kas me soovime pildile jääda. Ta võtab meie aparaadi, teeb paar klõpsu, annab aparaadi tagasi ning kihutab allamäge edasi nagu oleks tal kannul seitsmepealine lohe.

Kaunis hetk Val Grande looduspargis

Mäetippu jõudmiseks on mitu erinevat rada, sestap kohtume aegajalt nendega, keda oleme koos endaga näinud mäkke minemas. Viipame tervituseks ja rühime edasi. Mida kõrgemale liigume, seda paremaid vaateid Maggiore järv meile pakub. Lõpuks jõuame ka eesmärgile. Pärast väikest puhkepausi hakkame alla tagasi minema. Tagasiteeks valime erineva raja, et oleks huvitavam. Siin on nii kaunis, et on lausa kriipivalt kahju lahkuda. Kokku tuli ligikaudu 18 km pikk matk ja seda on just parasjagu, et tunda end hästi ja mitte väsimusest pikali kukkuda.

Verbaniast teeme toreda väljasõidu Orta järve äärde Orta San Giuliosse. See on imearmas keskaegne linnake, millel on huvitav arhitektuur ja mõnus õhustik.

Orta San Giulio

Teeme ka väikese paadireisi San Giulio saarele, kus asuvad romaani stiilis basiilika, piiskopipalee ja benediktiini klooster. Kloostris elavad alaliselt nunnad, kes valmistavad armulaualeibu ja kuulsat pane di San Giuliot. Orta järve ääres võiks peatuda ka pikemalt, sest ka siit on mugav teha erinevaid põnevaid päevaseid väljasõite ja nautida ujumist karge veega järves.

Selleks, et vältida eriti tihedat liiklust Milanos, alustame oma teekonda Verbaniast varakult. Peatume Milanos kolm päeva ja seetõttu otsustame soetada endile kolmepäevase transpordikaardi, et vältida autoga sekeldusi linnaliikluses ja olla vaba parkimismuredest. Vaatamist ootavad toomkirik ja selle ümbrus, Castello Sforsesco, kanalite piirkond Navigli, Galleria Vittorio Emanuele II, La Scala ooperimaja, kunsti ja moe kvartalid, Triennale Milano, Colonne di San Lorenzo, Leonardo „Hobune“ hipodroomi ees (Ippodromo del Galoppo di San Siro) ja muidugi Stadio San Siro, kus peetakse armutuid jalgpallilahinguid. Milanol on, mida pakkuda ja kuigi enamik vaatamisväärsustest asub kompaktselt koos linnasüdames, ei tähenda see veel kaugeltki seda, et jalad õhtuks tuld ei lööks.

Õhutemperatuur on tõusnud kolmekümne soojapügalani ja taevas särab päike, mis minu arvates on otsustanud kõik kättesaadava ära küpsetada (sealhulgas ka meid). Piazza del Duomol lookleb toomkirikut külastada soovijatest hiiglaslik järjekord, mis õnneks liigub pühakoja sisemuse suunas suhteliselt kiiresti ja selle kiirus sõltub sellest, kas turistide kottide sisu ikka vastab nõuetele. Meie ees peavad kaks daami näiteks loovutama suuremat sorti parfüümipudelid ja sisse ei lubata lühikestes pükstes, miniseelikus ja katmata õlgadega külastajaid.

Milano toomkiriku interjöör

Katedraali interjöör on vapustav ja alles sees olles adud, kui hiiglaslik see pühakoda tegelikult on. Elamusterikas on ka katuseterassi külastus. On lausa uskumatu, kuidas kiiskavalt valge marmor võib päikesesäras silmi pimestada. Tahtmatult tuleb pähe mõte, et kas oli ikka hea mõte restaureerimise käigus kõik nii puhtaks klanida, aga ju ikka oli, sest nii on algupärasem ja ilusam. Mõelda vaid, et siin ülal on kokku 2245 eriilmelist kujukest ja 135 tornikest, mille vahelt avanevad suurejoonelised vaated Milanole, mis meie silme all pulbitseb elust nagu sipelgapesa.

Siit katuseharjalt pidavat haruldastel päevadel ja erakordselt hea ilma korral näha olema ka Alpide lumised tipud. Täna aga ei ole neid tingimusi meile antud, sest ilmselgelt on tegemist vaid lihtsalt ilusa, pilvitu ja päikesepaistelise ilmaga, milles ei ole ju midagi erakordset. Toomkiriku kõrgeimat tippu kroonib kuldne Madonnina (jumalaema) kuju. Tema on ka Milano linna kaitsjaks valitud.

Eriti kaunis on kirik õhtul valgustatuna, mil Piazza del Duomole kogunevad kohalike seltskonnad ja muidugi ka loendamatu arv turiste, keda ehk on isegi rohkem kui päeval. Õhtu edenedes otsime Galleria Vittorio Emanuele II sisemusest üles galeriide ristumiskohalt mosaiikpõrandal oleva pulli, sest legendi järgi tuleks pulli munadel teha vasaku jala kontsal ühe hooga täisring, et Milaanos oleku ajal oleks ikka õnn tagatud. Pulli leidmine läheb ladusalt, sest vallatuid turiste on siin keerutamas kümnete kaupa. Kõiki neid innustamas kohalikud asjatundjad, kelle arvates oleks mõttekas teha vähemasti kolm tiiru, et õnn ikka kindlasti tagatud oleks. Teeme meiegi omad tiirud ja liigume rõõmsas meeleolus öist linnaelu nautima.

Vaid üks ring vasaku jala kannal ja õnn ei jäta sind Milanos maha

Milano on tõepoolest külastamist väärt ja kolme päeva jooksul saab üksnes ainult põgusa teadmise, et oled siin  olnud ja et tahad kindlast tagasi tulla.

Milanot seljataha jättes suundume nädalaks rannapuhkusele mere äärde ja meie sihtkohaks on Lerici ja Cinque Terre.

Teel olles teeme väikese peatuse Pavia kartuuslaste kloostri juures (Certosa di Pavia), mis on Lombardia üks suurejoonelisemaid vaatamisväärsusi. Tõepoolest uskumatult ilus ja huvitav koht. Jõuame kohale just viimasel hetkel ja saame osa ekskursioonist, mida viib läbi kohalik pühamees. Vaatame üle kõik olulise ja pärast seda teeme ka mõned sisseostud kloostri poest. Pärast meie lahkumist suletakse väravad ja peab ütlema, et tundub ilmvõimatu uskuda, et nende väravate taga võib midagi nii vägevat olla, sest väravad ei paista läbi ja varjavad täielikult vaate. Üsna ilmetu on see ümbrus, kui väravad on suletud ja vabalt võiks mööda sõita, ilma et üldse aimaks millegi suure lähedalolu.

Certosa di Pavia

Pavia kloostri siseõu

Tulge kindlasti seda toredust kaema, kui Milanos olete, sest Milanost on siia vahest ehk pool tundi autosõitu. Pavia linn ise asub kloostrist umbes 7 km kaugusel. Pavia oli langobardide esimene pealinn ja siin krooniti Karl Suur langobardide kuningaks 774. aastal ja Friedrich Barbarossa 1155. aastal. Tänapäeval on see rahulik ülikoolilinn ja umbes sama suur kui meie kodune Tartu. Pavias on palju ajaloolisi vaatamisväärsusi ja siin on mõnus jalutada, kuna siin ei tungle hordide kaupa turiste, kes sind jalust maha jookseks. Kellel ajaloo vastu huvi suurem, võtku reisijuht ligi ja sealt saab siis iga tähtsama objekti kohta lugeda. Igati soovitan võtta suuremate vaatamisväärsuste juures audiogiidi, et siis oma tempos kõike vaadata ja kuulata. Omal käel reisimise juures ongi see hea, et reis on nagu rätsepatöö, mis arvestab ainult sinu enda soove ning ei pane tundma, et teeksid nagu tükitööd, joostes mööda nii-öelda kohustuslikke vaatamisväärsusi.

Maastik akna taga on vahelduv ja hinges on põnevus. GPS autos laulab vahet pidamata, et võtaksime ringteel teise, kolmanda või neljanda väljasõidu ja neid ringteid on siin mitmekümne kilomeetrise lõigu peal iga mõnesaja meetri tagant. Aga kui sa otsustad ühel hetkel kiirtee kasuks, siis ole väga tähelepanelik õige pealesõiduraja valimisega, sest siin ilma GPS’ita hakkama ei saa, kuna valikuid on palju ja on ülimalt lihtne sattuda sõitma vastupidises suunas soovitule nagu meiega juhtus. Jutustad autos, vaatad ümbrust ja ühel hetkel juhtubki, et lähim ümberkeeramise võimalus võib tulla alles umbes 20 kilomeetri pärast.

Teel olles lepime korteriomanikuga kokku, et kohtume Lerici bensiinijaamas ja et ta mind ära tunneks võtan kätte valge paberilehe. Minu õnneks on hetkel bensiinijaamas liikvel ainult üks meesterahvas, kes laia naeratuse saatel mulle vastu sammub. Ta juhatab meid parkimiskohani külaliskorteri lähedal.

See, mis järgneb, on lihtsalt ulme, sest me majutume miljonivaatega vanas ja hästi restaureeritud majas linnakese kitsal umbtänaval. Meie korter on läbi kahe korruse ja pakub vaateid nii merele kui ka romantilisele kitsale tänavakesele, mida mööda minnes jõuab randa. Kohe esimesest silmapilgust on tunda, et meid oodatakse. Laual on kohaliku pagari poolt küpsetatud hiiglasuur värske keeks, piima, moosi, teed, kohvi ja muid suupisteid. Tundub nii, et la dolce vita on tõepoolest reaalsus, mitte pelgalt kujutelm.

Vaade aknast Lerici sadamale

Kell näitab kolmandat öötundi. Avan akna, et tuppa lasta kahvatut kuuvalgust. Taevas on veel sügavsinine ja tuppa kanduvad öised lõunamaised helid. Vaatan pimeduses säravat sadamat ja tunnen, et olen iseäralikult õnnelik. Oleks justkui koju jõudnud. Uinun uuesti ja kui ärkan on päike juba kõrgel. Avan rõduukse ja mulle lehvitab naabermaja härra, kes joob oma õues hommikukohvi. Kuidagi rahustavalt mõjub selline mõnus atmosfäär. Joome meiegi omad kohvid, pistame põske head ja paremat ning jalutame randa. Teeme väikese supluse ja otsustame kiirelt, et täna on just see õige päev teha laevareis Cinque Terresse.

Esialgu oli meil küll plaanis mööda rannikut matkata neisse kuulsatesse suhteliselt ligipääsmatutesse külakestesse, aga meie korteriomanik teab rääkida, et kohati on rada suletud hiljutiste maalihete ja mudavoogude tekitatud probleemide tõttu. Seetõttu on meil nüüd väga hea põhjus, miks ei ole mõistlik end vaevata sellise suure jalutuskäiguga. Laev väljub sadamast, et viia meid ühele kaunimale meresõidule… Porto Venero, Castello San Giorgio, Riomaggiore, Manarola, Monterosso al Mare, ujumispeatus, fotoka mälukaart saab täis… Juba järgmisel päeval sõidame veelkord autoga Manarolasse, et veeta seal päev kristallselges vees ujudes ja viinamarjaterrassidel jalutades.

Laseme end päikesel hellitada, sest kiiret ei ole kuhugi. Kaunis külake on ka Tellaro ja mõnus on logeleda rannavarjude all Fiascherinos.

Tagasi jõudes pargime auto mäenõlvale, umbes kaks meetrit meie korteriomaniku poolt näidatud kohast teisiti ja hommikul saame soliidse naabrimehe käest pika itaaliakeelse loengu selle kohta, mida me kõike valesti olime teinud. Muidugi tundsime end nagu kutsikad, kes juhtumisi nurka on pisinud. Ei mingit isetegevust, sest siin valitseb kirjutamata reeglitega kord, mille olemasolu ei osanud arvatagi.

Teades, et mitte eriti kaugele jäävad siit kuulsad marmorikaevandused, otsustame ära käia ka Marmo di Carraras. Põnev on vaadata neid suuri kiiskavvalgeid marmorivälju ja raske koormaga teosammul venivaid veokeid. Alles siin saan ma aru, milliste probleemidega oldi silmitsi vanasti, et hankida Carrara marmorit kunstiteoste loomiseks.

Marmo di Carrara mägedel olevad valged laigud ei ole mitte lumi vaid valge marmor.

Marmori kaevanduse läheduses on ka väga toredaid matkaradu, mille külastamiseks meil paraku sellel korral aega ei jää, sest mind torgib tagant mõte käia veelkord Firenzes, kus aastate eest viibisime oma esimesel Itaalia reisil. Mõtetes tiirutavad kõik need kenad katedraalid, Palazzo Veccio, Piazza della Signoria, Lorenzo Ghiberti Paradiisi väravad, Ponto Vecchio ja Palazzo Pitti. Tegelikkus kujunes aga välja nii, et hommikul laseme parklas oma auto tõsta tõstukiga kuhugi kõrgustesse nii-öelda riiuli peale, et siis praktiliselt kogu päev mööda saata Pitti palees sealsete aaretega tutvumise tähe all ja Boboli aedades jalutades. Pärast seda pikka kultuurimaratoni võtame suuna üle Ponto Veccio vanalinna ja konstateerime fakti, et kõik on täpselt nagu varem – suurejooneline ja toretsev.

 Eks nende asjadega olegi ju nii, et ikka kardetakse minna kuhugi tagasi, kus väga on meeldinud, sest kardetakse uusi elamusi, mis võib-olla varjutavad eelneva. Meie õnneks on meie emotsioonid ka sellel korral head ja äratundmisrõõm linnaga taaskohtumisest suur. Kui nüüd veidi mõelda, siis vahest ehk nii palju kunsti ühe päevaga endasse haarata ületab pisut mõistlikkuse piirid, aga me ei tea ju, millal siia uuesti tulla saab ja seepärast võib ehk veidi liialdada. Igatahes Lerici jõuame hilisõhtul ning lausa kukume väsimusest voodisse. Isegi süüa ei viitsi.

Hommikul jalutame piknikukorvi ja päikesevarjuga randa ja veedame seal päeva veemõnusid nautides, sest juba homme võtame suuna sisemaa poole. Muide praktiliselt kõik itallased korraldavad rannas pikniku kodust kaasa võetud suupistetega. Nad ei jookse lähimasse müügikohta krõpse ostma. Kidlasti on neil kaasas ka isiklik päikesevari, sest milleks maksta kallist hinda rannas. Enda vari surutakse rannaliiva sentimeetrise täpsusega tasulise ala kõrvale. Kui rannas tasulise ala omanik peakski midagi kurtma, et ollakse liiga lähedal tema alale, siis veetakse liivale kannaga sügav joon ja tehakse selgeks, et ollakse just täpselt lubatud alal, ega liigutata end mitte kübetki kaugemale. Oma õiguses ei kahtle kahtle nad mitte hetkekski.

Pärastlõunal tuleb meie juurest läbi korteriomanik, kellel on meie jaoks kaasas kingituseks pudel imehead veini, mis on ta enda veinikeldri toodang. Anname meiegi üle oma pisikese joodava meene ja juttu jätkub kauemaks. Kahju on lahkuda, eriti siis, kui tunned, et miskit olulist sinust endast jääb maha, mida kaasa võtta ei anna, kuid mis sind jääb tagasi kutsuma ilmselt ka aastate tagant.…

Järgmine peatus on Parmas. Linn, mis on üleilma kuulus oma Parmesani juustu ja Parma singi poolest. Tänu linna rikkale ajaloole on ka siin väga palju vaatamisväärset. Kui tänavatel ei jõua isegi enam imestada, mida kõike näed (inimene harjub ju kõigega), siis Cattedrale di Parma võtab oma erilisusega küll lausa sõnatuks. On siin ikka seda maalimist ja kaunistamist olnud...

Cattedrale di Parma interjöör

Õhtuks peame jõudma Garda järve äärde, sest Mantova korteriomanik plaanis samal ajal meie ööbimisega oma korteris suurejoonelist ümberehitust ja torutöid. Hea, et ta vähemalt sellest kirjalikult teatas, sest see annab meile võimaluse oma muret kurta booking.com’ile ning me saame ettemaksu tagasi ja meile pakutakse uut majutust Padenghe sul Gardas… Kohale jõudes teeme mõnusa karastava supluse Garda järves ja ei kurvasta plaanide muutuse üle. Hommikul sõidame Sirmionesse ja veedame seal toreda päeva.

Kuna Garda järve idakaldalt avanevad võrratud vaated mägedele, mis ümbritsevad järve, siis võtame nõuks sõita Limone Sul Gardasse, mis on tuntud kuurort ja paljude lemmik. Nii mõnus on seal nautida vett, head ilma ja tunda end igapäevaelust hoomamatus kauguses olevana.

Uus päev viib meid Veronasse, kus toimub meie reisi üks oodatuim sündmus. Nimelt oleme pikalt unistanud Verona Arena külastamisest, et saada just siin ooperielamus. Meile sobival päeval on kavas Gioseppe Verdi „Aida“. Etendus on pompoosne, atmosfäär eriline, suurepärane koor ja osatäitjad, dekoratsioonid ja milline akustika… Rohkem ülivõrret ei oskagi kasutada, sest vaieldamatult on see meie parim teatrielamus, mis võiks kindlasti kunagi veel korduda.

Verona linnaga tutvumiseks jätame puhkuse viimase päeva. Iseäranis tore on jalgu puhata kohvikus Piazza della Erbel ja jälgida väljakul toimuvat saginat nagu etendust, sest kaheses lauas on toolid teineteise kõrval (mitte vastamisi), et mõlemal oleks hea ülevaade väljakul toimuvast. Ei tea ju iial, millal mõni tuttav võib mööda jalutada. No ja kui selline asi peaks juhtuma, siis on ju hea teda häälekalt kutsuda seltskonda jagama… Nii mõnigi laud muutub vaid hetkega pikemaks ja seltskond selle ümber arvukamaks.

Pärast linnarahva jälgimist otsime ülesse ka Verona kuulsa armastajapaariga seotud kohad ja jalutame jõe ääres. Kurvastusega nendime tõsiasja, et juba homme viib meid lennuk Bergamost koju argipäeva.

La dolce vita kosutas meid põhjalikult nagu sõõm värsket õhku. Üks osa unistustest on täitunud ja nüüd on jälle ruumi uutele. Akud on laetud ja meel nähtust rõõmus ning lootusrikas. Unistage ka teie ikka suurelt ja julgelt, sest vahel on unistustel kombeks täituda! 

Enne sellesse imelisse Itaalia piirkonda reisimist soovitan  lugeda Lonely Planeti raamatut  „The Italian Lakes“ ja Berlitzi reisijuhti  „ Milano ja Itaalia järved“.