On ühe juulikuise töönädala lõpp. Panen arvuti kinni ja võtan nurgast koti, et kiirustada lennujaama. Pea on paks töistest asjadest ja tegelikult tahaks ainult magada. Peas tiirutab musttuhat mõtet… Kas kõik dokumendid, kindlustused, broneeringud ja muu reisivarustus on ikka kaasas. Abikaasa on optimistlik ja lohutab, et kui jäigi midagi maha, siis küllap saab kohapeal kõike osta, peaasi, et ujumisriided, -prillid ja -lestad on kaasas. Lennujaamas toimib kõik tavapäraselt ja rutiinselt, sest keegi ei ole veel uneski näinud seda hullu pandeemiat, mis pikaks ajaks reisimisele kriipsu peale tõmbab. Sätime ennast mugavasti istuma, sest peagi stardib lennuk Rhodose suunas. Ühelt tuttavalt giidilt olen kuulnud, et pidavat olema kahte sorti Kreekat väisavaid turiste. Ühed olla sellised, kes on Kreeta usku ja teised, kes eelistavad Rhodosel puhkamist. Ma ei oska hetkel ennast kuhugi liigitada, sest Rhodose suunas kihutame esmakordselt. Sõidutunnid mööduvad kiirelt ja saar võtab meid vastu lämbe õhusooja ning tsikaatide sirinaga. Mingil salapärasel kombel suudan ma end tsikaatide sirinat kuuldes alati väga kiiresti puhkuselainele seada. Ka see kord ei ole erandiks. Niipea, kui lennuki rattad maad puudutavad, vallutab mind uudishimu kõige uue vastu ja töised pisiasjad ei tule enam meeldegi. Nii me siis veamegi oma koti rataste klõbinal bussi juurde, mis meid Falirakis asuvasse hotelli sõidutab. Sellest hotellist saab meie kodu järgmiseks kaheks nädalaks. Peatume korterhotellis, sest meile ei meeldi oma tegemisi sättida tavapärase hotelli söögikordade järgi. Meie elamine on avar. Sama suur, kui meie tuba, on ka selle juurde kuuluv rõdu, millel laiutavad lamamistoolid, suur söögilaud, toolid istumiseks, päikesevari, pesurest ja pirakad potid lilledega. Aknast paistab õhtuvalguses Vahemeri. Oleme ülimalt rahul ja jääme õndsas rahus magama nagu lapsed.

Hommikul laseme saabuda just siis, kui tundub, et võiks end vähehaaval liigutama hakata. Valmistame kohvi ja mõned suupisted, võtame ujumisvarustuse näpuotsa ja liigume ranna suunas. Faliraki asub saare sellel küljel, kus meri on enamasti rahulik ja hoovused ei häiri ujumist. Lestad jalga, prillid ette ja start! Kuna meie hotell asub parajasti linna keskosas, siis on võimalik mõlemas suunas piki rannajoont ujuda umbes poolteist kilomeetrit. Kujuneb välja nii, et igapäevaselt ujume hommikuti ühes suunas ja pärastlõunal teises suunas.

Lõunatunni saabudes tuleb muidugi siestat pidada. See on pärastlõunane puhkepaus või lõunauinak, mida Vahemere äärsetes maades peetakse päeva eriti kuumadel tundidel. Sel ajal on kõik poed ja ärid  suletud ning vares ka ei lenda. Kohalike arvates tuleks sel ajal minna kindlasti koju, kardinad ette tõmmata ja oma kaasa kaissu võtta, et siis kella kolme nelja vahel uuesti elule ärgata. Tegelikkus ongi selline, et ainult ogaraid turiste võib näha siesta ajal end vee ääres päikese käes praadimas. Oleks vaid neil niipalju oidu, et taipaks vähemasti päikesekaitse kreemi kasutada ja päikesevarju alla pugeda, aga kus sa sellega, õhtuti on linn täis punaseks põlenud päikesenautijaid. Kohalikud tulevad alles hilisõhtul välja jalutama ja pargipinkidel seltskonniti jutlema või tavernides õhtusööki nautima koos klaasikese retsinaga.

Rhodosele ainuomaseid toite on vähe ja menüüs on enamasti Kreeka traditsoonilised toidud. Kuna toit on kultuuri osa, siis hakkamegi uurima, mida kohalikul köögikultuuril meile pakkuda on. Kreeklased armastavad süüa teha, aga oma pere retsepte hoitakse üldjuhul kiivalt enda teada ja teistega neid ei jagata. Igal perenaisel või söögikoha kokal on enamasti sama toidu kohta isiklik salajane retsept ja seetõttu mekib ka tavaline moussaka erinevas kohas erinevalt. Meie jaoks on reisilt toodud retseptid kõige hinnalisem suveniir, mida aastate jooksul on hea jälle uuesti proovida, et tuletada meelde just selle suve maitseid. Niisiis asumegi nagu enamik turiste ,,suveniiride jahile’’.

 Hilisel õhtutunnil jõuame väsinult koju, aga magama jäämisest ei ole juttugi, sest üle tänava asuvas hotellis on end sisse seadnud briti poissmehed. Olime kuulnud ainult legende briti poissmeeste pidudest, aga nii lähedalt seda varem kogenud ei olnud. Hirmus huilgamine basseinis asuvatel baaripukkidel kestab varajaste hommikutundideni ja päädib ühe mehe valjuhäälse monoloogiga, mida ta esitab üksi ümber basseini kõndides. Ülejäänud on selleks ajaks lääbakil basseiniäärsetel lamamistoolidel ja ei paista suurt huvituvat sellest sisekaemusest, mida nende kaaslane esitab. Lõpuks saabub ka vaikus. Sama stsenaarium kordub umbes viiel järjestikusel õhtul. Kolmandal õhtul see meid enam ei häiri ja rõdule peo faase vaatama ei kutsu. Ühesõnaga inimene harjub kõigega. Vaieldamatult on selles oma osa ka gravitatsioonil, mis meid pärast tavernides nauditud toitu nagu magnetiga voodi peale surub. Magame kaua ja kui ärkame, näeme aknast ühte vanameest oma aiakäruga kohaliku marketi poole sammumas. Käru on täis kuhjatud häid ja veel paremaid aiasaadusi. Mõne aja möödudes tuleb vana tühja käruga tagasi ja kohe on selge, mis asjus ta poe juures käis. Nina nagu haistaks, et on õige aeg plätud varba otsa vedada ja väliuuringutele minna. Kuna tühi kott püsti ei seisa, otsustamegi täpsustada, et mida aiapidaja täpsemalt poodi müügiks viis, et siis see omakorda enda kööki tarida. Sellel korral jääb meile silma veidi üle kaheksa kilo kaaluv arbuus. Kaks päeva on meie suhteliselt väike külmkapp täidetud hommiku- ja lõunasöögiga. Järgnevatel päevadel passime juba varakult akna peal, et tuttavat vanameest mitte silmist lasta ja olla kohe aegsasti poe juures platsis. Nii kui näeme, et on soodne hetk, asutame end kiiresti poeretkele. Aiakärus olev valik on alati väga mitmekesine: tomatid kurgid, kartul, suvikõrvitsad, baklažaanid, apelsinid jne. Vahel algab kauplemine otse poe ees, sest kogu kraam on päikesesoe ja värske ning kohalikud pereemad teavad samuti, mis on hea.

Kuna Rhodose saar on väike, siis oleme igasse päeva püüdnud mahutada mõne vaatamisväärsusega tutvumise. Ühel hommikupoolikul käime vaatamas ainulaadset looduskaitseala ,,Liblikate orgu” ehk kreeka keeles ,,Petaloudest”, kus sajad tuhanded liblikad istuvad ambrapuudel kõrvuti oma musta valge triibulistes kuubedes.

Nad on nii tagasihoidliku välimusega ja liikumatud, et kohe ei oskagi neid nagu tähele panna. Niipea, kui nad käteplaksu peale ehmuvad, on aga õhk värelevalt punane ja sagimist kõik kohad täis. Ikka leidub keegi, kes käsi plaksutab, kuigi sildid paluvad mitte liblikaid häirida. See imearmas koht asub vaid 10 km kaugusel lennujaamast ja 25 km kaugusel Rhoduse linnast. Rahulik atmosfäär ja looduskaunis koht on suurepärane ka lastega peredele aja veetmiseks, et nautida looduse ilu ja tutvuda liblikate elutsükliga.

Meie teele jääb ka lumivalgete majadega Lindose küla, mille kitsastel tänavatel tundub olema samapalju eesleid kui turiste.

Muljetavaldav on ka keskaegne Rhodose vanalinn oma kitsaste tänavate, kindluse ja ordulossiga.

Tore on Rhodose linnas jalutada ka mööda Mandraki sadama promenaadi ja kujutleda, milline võis sadam välja näha 304. aastal eKr, kui sadamasse rajati 32 meetri kõrgune hiiglaslik päikesejumal Heliose kuju. Ega päris hästi ei hoomagi, mismoodi see Rhodose kaitsejumal sinna püstitati. Teada on, et ehitustööd kestsid umbes 12 aastat ja peaarhitekt oli pärit Lindosest ning ehitamiseks kulus ligi 13 tonni pronksi ja üle seitsme tonni rauda. Kuju gigantsus annab aimu sellest, kui suur oli saarerahva võidurõõm pärast 30 aasta jooksul peetud lahinguid saare iseseisvuse üle. Kahjuks hävines kuju 227. aastal eKr toimunud maavärinas. Kujust allesjäänud tükid vedelesid sadamas kuni 7.sajandini, mil araablased väärtusliku kraami minema vedasid.

Armsalt võluvad väikesed vanad kirikud kössitavad mäenõlvadel ja nii mõneski käime oma soove maha jätmas.

Leiame tee ka saare lõunatipul asuvasse surfarite paradiisi ja üllatume sellest, et metsa all jalutavad paabulinnud oma tibudega.

Õhtutundidesse mahub ka kaubanduslikku tegevust. Siinsed ehtekaupmehed on eriliselt leidlikud. Samal ajal kui naised sätitakse ruumi ühes otsas toolidele ehteid proovima, pakutakse ruumi teises otsas meestele igavuse peletamiseks kokteile. Kindel on see, et kanged kokteilid, mida tasuta jagatakse, muudavad mehed heldemaks naistele tehtavate kingituste osas. Väga põnev on olla osaline sellises müügiprotsessis, kus tehingu lõppedes on kõik osapooled rahul ja õnnelikud. Kaupmehed patsutavad rahulolevalt oma rahakukrut, naised sädistavad rõõmsalt uusi ehteid kandes ja mehed on suuremeelsed, sest elu tundub täiuslik, kui kaasad on õnnelikud. Tuleb ju osata nautida elu ja teha asju, mida sa muidu sageli ei tee.

Ühel pärastlõunal enne reisi lõppu otsustame Faliraki lähedal üles otsida reisijuhis kiidetud restorani, kus laudade vahel pidavat jalutama paabulinnud. Väga kummaline on metsateel kuulda paabulindude hääleharjutusi. See heli sarnaneb kõige enam kasside kräunumisele. Kohale jõudes jääb esimese asjana silma jalgu trampiv ja menüüga ägedalt vehkiv kelner, kes paabulinde eemale peletada püüab. Miks küll? Võtame istet ja tellime toidud ja kohe on ka küsimusele vastus olemas, sest kohale ilmuvad toitudega samaaegselt ka paabulinnud.

Üks neist sätib end jultunult meie lauale seisma ja asub iga meie kahvliliigutust pilguga saatma. Jälgi palju tahad, mingi osa praest leiab ikkagi uue omaniku. Öeldakse, et lootus sureb ju ka viimasena, seega tasub passida kindlalt söömaaja lõpuni, et ehk saab veel miskit kõrvale toimetada. Siiski tuleb tõele au anda ja märkida, et see suleline on üldjoontes suhteliselt viks ja viisakas tegelane ning otseselt jalgupidi taldrikusse ei roni.

Teine lind jalutas samal ajal järjepanu niisama ümber laua ja ajas saba kohevile, mitte meie, vaid ilmselgelt ikka oma kaaslase tähelepanu pärast. Sama vaatepilt avanes ka teiste laudade juures, kus ikka üks või kaks lindu laua peal passisid ja teised ümber laudade askeldasid. Kogu see lindude kooslus tegutseb nagu väljaõppinud teatritrupp oma igapäevast etendust andes. Igatahes individuaalne meisterlikkus oli hämmastav.

Tagasiteel hotelli pikutame rannal lamamistoolidel ja naudime imelist vaadet merele ja tähistaevale ning tõdeme kurvastusega, et kaks nädalat on kadunud ajalukku nagu liiv sõrmede vahelt. Oleme kordaläinud puhkusele mõeldes õnnelikud. Ühtäkki tundub nagu kõidaks üks salapärane tegelane meid nähtamatute niitidega selle saare külge, ise samal ajal sosistades sireenide kombel meile kõrva mesijuttu tegemata põnevatest seiklustest. Eks erinevatele inimestele meeldivad erinevad kohad ja paigad, kuid kindlasti on neid palju, kellele siin võiks meeldida, sest külalislahke saar, oma ilusate randade, toredate vaatamisväärsuste ja heal tasemel tavernidega on just see, mida puhkusenautleja vajab.

Moussaka

Moussaka on traditsiooniline pajaroog, mis on valmistatud küpsetatud või pannil praetud baklažaanidest, kartulitest, rikkalikust tomatikastmest ja hautatud veise- või lambalihast, millele on lisatud juustuga bešamellkaste. Ühesõnaga ülim mugavustoit.

Minule meeldib seda teha näiteks nii. Viilutan viis kuni kuus keskmist keedetud kartulit umbes ühe sentimeetri paksusteks seibideks ja asetan viilud ühtlase kihina ahjuvormi. Järgnevalt viilutan suuremat sorti baklažaani ja praen selle viile pannil mõlemalt poolt ning asetan need teise kihina kartulite peale. Seejärel võtan umbes 400 grammi hakkliha ja praen mõne lusikatäie õliga läbi, lisan hakitud sibula ja purustatud küüslaugu küüne, sortsu punast veini, maitsestan meelepäraste vürtside ja soolaga ja lisan 400 grammi purustatud konserveeritud tomateid, puistan segule veel noaotsatäie kaneeli ja umbes pool teelusikatäit suhkrut. Saadud hakklihakste valan kartulite ja baklažaanide peale kolmandaks kihiks. Seejärel sulatan poti põhjas umbes 100 g võid, lisan 3-4 supilusikatäit jahu ja vispeldan läbi (tuleb selline paksem puder), lisan sellele umbes 300 ml piima või kohvikoort. Saadud segu tuleb kiiresti segada, et tulemus saaks ühtlane. Nüüd lasen piimasegul veidi jahtuda, enne kui lisan väikeste tükkidena umbes 400 grammi sulajuustu (kaks karpi) ja ühe muna. Segan juustukastme koostisosad saumikseriga läbi ja valan ahjuvormi hakklihasegule peale. Viimasena asjana puistan peale veidi riivitud juustu ja pistan eelkuumutatud ahju. Lasen umbes 30 minutit, küpseda, kuni roog on pealt kuldpruun. 

Kreeka saartel on väga populaarsed erinevalt valmistatud jänese praed. Enamasti, pakutakse seda, kas eelnevalt marineeritud sibulatega ahjus küpsetatuna või hautatud pajaroana. Meie perele meeldib hautatud variant rohkem.

Hautatud jänes

Võta jänes ja tükelda see umbes 6-7 tükiks. Pruunista jänest võiga hautamispoti põhjas mõlemalt poolt. Seejärel lisa ohtralt tükeldatud tomateid, porgandeid ja peotäis peterselli, lisa veidi tüümiani, pipart ja soola. Lase kõigel umbes 30 minutit küpseda ja seejärel lisa umbes klaasitäis valget veini. Vein olgu ikka selline, mida sa ka toidu kõrvale naudiksid, sest veini maitsest sõltub lõpptulemus. Küpseta kaane all kuni jänes on pehme, vajadusel lisa aeg ajalt veidi vett, et toit põhja ei kõrbeks.  

Tzatziki

Ühegi grillitud toidu kõrvalt ei puudu Kreekas tzatziki, mille valmistamine on ülimalt lihtne ja tulemus suurepärane. Võta topsitäis Kreeka jogurtit (400 g), riivi suhteliselt jämeda riiviga kaks kuni kolm avamaa kurki ( või üks pikk lavakurk ), purusta küüslaugu pressiga kaks kuni kolm küünt küüslauku, lisa veidi hakitud tilli ja näpuotsatäis soola. Sega kõik kokku nii, et saadud segu oleks parasjagu paks. Kui kurk on väga vesine, võid osa kurgimahla kastele lisamata jätta. Naudi külma kastena grillitud liha kõrvale või siis võta lisandiks keedetud kartulite ja toorsalati juurde.

Frappé

Väga populaarne jook on Kreekas frappé. Seda on kuumal suvepäeval mõnus juua ja selle valmistamine on samuti lihtne. Võta üks teelusikatäis lahustuvat kohvi ja lahusta see pooles klaasis külmas vees, lisa jääkuubikuid ja värsket piima kuni klaas on täis. Soovi korral võid lisada maitsejärgi suhkrut. Pane kõik šeikerisse ja raputa vahule. Jooki võid valmistada ka piima ja suhkruta. Varem ma lahustuvast kohvist suurt midagi ei arvanud, aga soojas kliimas on see jook täiesti omal kohal. 

Rhodos faktides

Rhodos on Kreekale kuuluv saar, mis asub Egeuse meres Väike - Aasia poolsaare edelarannikul. Ta on suurim saar Dodekaneeside saarestikus nii pindalalt, kui ka rahvaarvult.

Kellel Rhodose vastu huvi tekkis ja inglise keel suus, soovitan lugeda Brian ja Eileen Andersoni raamatut „ Walk & eat Rhodes ”.