Küprose rannik saare loode osas

Meie lennuk maandus juunikuu pärastlõunal Pafose lennuväljal. Uskumatu, aga juba enne seda, kui olime pagasi kätte saanud, kõnetas meid turismiameti töötaja. Saanud teada, et oleme saareriigis esmakordselt ja kavatseme siin pikemalt peatuda, pistis ta  meile otsustavalt pihku turismiteatmiku ja viis läbi kiirkursuse teemal, kus saarel asuvad kõrgeaulise jumalanna Aphroditega seotud paigad. Uskuge, neid on palju. Aphrodite paistab olema seal sama masti tegelane nagu meie Kalevipoeg. Kiirkursus läbitud, tegime katset taksoteenuse osas kaubelda. Ikkagi lõunamaine värk ja hind vajas ilmtingimata tingimist. Peagi olime kindlad, et jõudsime taksojuhiga ühise arusaamani mõistliku hinna osas. Paraku oli see vaid illusioon, sest hotelli jõudes ei tulnud taksojuhil enam meeldegi kokkuleppehind ja ta jäi kangekaelselt oma esialgse hinna juurde. Kuna meil parajat raha ei olnud, loobusime järgnevast vaidlusest ja maksime küsitud summa. Jäime küll eestlaslikult rahumeelseteks, aga saime kogemuse võrra rikkamaks.

Pafos ei ole kuigi suur linn, kuid vaatamist jagub ikkagi mitmeks päevaks. Kindlasti väärib külastamist Kato Pafose arheoloogiapark, kuningate hauakambrid ja sadamapiirkond, kus saab mõnusasti jalgu puhata ja ka turul ostlemisega tegeleda. Sadamapiirkonnas leiab ka mitmeid pisikesi poekesi, kus kohalikud kunstnikud müüvad oma loomingut. Muidugi ei puudu ka kohvikud ja restoranid, kus on tore istuda ja nautida vaadet sadamale ja merele.

Pafose lähiümbruses on ujumiseks parim rand Coral Bays, mis asub linnast loodesuunas, umbes kümne kilomeetri kaugusel. Sinna saab hõlpsasti ühistransporti kasutades. Suures minekuõhinas ei maksa aga unustada, et liiklus on meie omaga võrreldes vastupidine ja peatus randa sõiduks asub tee merepoolsel küljel. Bussijuhilt saab osta üheotsapileti, kuid kasulikum oleks juhi käest küsida päevapiletit.

Juba meie esimesel õhtul hakkas silma see, et kui teistel Vahemere saartel on kassid iseäralikult kiitsakate kehavormidega, siis siinsed hiirekuningad on prisked ja iseteadlikud. Nad peavad iseenesestmõistetavaks, et sa pahaks ei pane, kui ta sulle vaikselt elamisse imbub ja seal ringi luusides midagi söödavat põskepistmiseks leiab. Igatahes tuleks esimese korruse elamistes  uksed korralikult kinni hoida, kui soovimatud kostilised oodatud ei ole.

Akamase poolsaare ranniku kaljud pakuvad silmailu.

Akamase poolsaarel asub hästi põnev looduskaitseala, kuid sealsed teed kuuluvad paraku samuti rubriiki „aimatav rada” ja need on looduskaitsealale omaselt vägagi looduslikud. Auklik ja kivilahmakaid täis kitserada viib kord järsakust alla, et seejärel suunduda kadakatihnikusse ning sealt edasi metsikule laintevahus rannikule. See retk ei ole roolikeerajale kergete killast ning seigelda tasub üksnes maasturiga. Kuna teed olid ülimalt kitsad, siis palvetasime ja lootsime ikka ja jälle, et keegi vastu ei juhtuks tulema. Ilmselgelt olid Küprose jumalad umbkeelsed ja mõistsid ainult kreekakeelseid palveid. Meie kreeka keel oli ja on kasinavõitu, kuna peale tervitus ja tänusõnade ning numbrite meie sõnavaras midagi ei leidu. Kahtlustan, et just seetõttu juhtuski vastu tulema autosid ja seda nagu nimme kõige kitsamal teelõigul. Ühel hetkel ei pidanud mu närvikava enam katsumustele vastu ja ma väljusin autost, et teed jalgsi jätkata, noh vähemalt mäest alla ilma autota ja miks mitte ka kaugemale…Kuid see ettevõtmine jõudis lõpule juba enne, kui ta õieti alatagi sai, kuna kadakatihnikust jõllitas mulle vastu kari sarvilisi mufloneid. Teate ju küll neid suurte keerdus sarvedega eelajaloolisi elukaid. Vahtisime hirmust kangetena üksteist, et seejärel jätkata igaüks oma teed. Nemad ronisid ikka ülesmäge ja mina nobedasti tagasi auto suunas. Abikaasa oligi just lõpule jõudnud suurema teeaugu täitmisega ja kuulnud, miks ma nii kähku meelt olin muutnud, küsis naerusuiselt, kas ma nendest haruldastest isenditest pilti ka ikka tegin. No mis pilti, kui sa seisad vaevu meetri kaugusel suurtest, karvastest ja sarvilistest elukatest, keda sa varem oma ihusilmaga elusana näinudki ei ole. Hea veel, et rabanduse kätte jalapeal ära ei surnud…

Olympose mäe matkarada kulgeb spiraalina tipu poole.Matkarada ääristavad seedrid.

Orienteerumine vaatamisväärsuste juurde üldiselt probleeme ei tekita, sest teed nende juurde juhatavad enamasti pruunil taustal viidad, mis vahel võivad ka mõnda teist värvi olla (näiteks roosad). Nii leidsime suurema vaevata üles Aphrodite sünnikoha, kus nautisime imeliselt puhtas vees päikeseloojangul ujumist, käisime iidse Kourioni varemeid kaemas jne.

Nikosia ehk Lefkosia, nagu kohalikud pealinna kutsuvad, asub sisemaal. Sealne temperatuur on suvel tunduvalt kõrgem kui rannikul. Jalutasime vanalinnas ning märkamatult jõudsime piiripunkti. Kui piiripunkt, siis miks mitte sealt läbipääsu taotleda, et kaeda ka teist poolt piiri olevaid vaatamisväärsusi. Mõeldud-tehtud, veidi paberite täitmist ja olimegi teisel pool piiri. Kristlikud kirikud olid seal kahjuks mošeedeks ümber ehitatud ning kõik tundus kuidagi kurb ja maha jäetud. Inimeste näod ei säranud lõunamaiselt ja paljud vaatasid meid kuidagi kahtlustavalt ja altkulmu. Ei saa muidugi välistada, et  meile see nii lihtsalt tundus. Kohalikel oli parajasti käsil usupüha tähistamine. Väikesed vanamehed keerutasid endile pähe turbaneid. Osavalt asetasid nad keset pead väikese koonuse ning hakkasid siis nobedasti pikka rohelist keerduaetud riidejuppi ümber koonuse sättima. Niipea, kui turban valmis sai meisterdatud, asutasid nad end usuteenistusele minema. Pühakoja ees podises suures katlas miskit sorti leemeke. Naised varjusid peakatete alla nii, et ainult silmad välkusid. Pidustustest pilte teha ei saanud, sest kohalikud kippusid selle katse peale tüli norima. Pärast paari tundi uudistamist valdas meid vastupandamatu soov õigele poole piiri naasta. No ei olnud turvalist turisti tunnet seal teisel pool piiri, olgugi et piirivalvurid olid sõbralikud ja kaupmehed pakkusid kauneid kuld- ja hõbeehteid väga hea hinnaga.

Järgmisel päeval kasutasime võimalust külastada Nikosia arheoloogiamuuseumi, mis on vaieldamatult saare parim muuseum. Meil õnnestus liituda grupiga, kelle saatjaks oli muuseumi enda giid. Peab tõdema, et meil on harva olnud võimalik osa saada nii huvitavast ajalootunnist. Õhtul oli meie hotelliomanik siiralt mures selle üle, kas me ikka teame, mis meid Ayia Napas ees ootab, sest see olevat üks pööraselt lärmakas peolembeste noorte peatumiskoht, kus elamine olevat lihtsalt ilmvõimatu. Ta avaldas arvamust, et üleüldse tasuks meil kaaluda võimalust tema juures pikemalt peatuda. Selle idamaise kavalusega tal meid siiski veenda ei õnnestunud ning hommikul sättisime end minekule, ikka lubades, et tuleme varsti tagasi.

Ayia Napast viib laevasõidu teekond piki kaljust rannikut.

Ühes oli meie eelmise hotelli peremehel siiski õigus. Igal hommikul seavad Ayia Napas peatuvad turistid kohusetundlikult sammud randa, et veidi puhata möödunud ööst ja koguda jõudu saabuvaks õhtuks, mil läheb taas lahti pöörane pidu. Nii on see ring kordunud väsimatult kogu rannahooaja jooksul päevast-päeva ja aastast-aastasse, kui just viimased kaks pandeemia aastat ei ole sellesse oma korrektuuri teinud.

Küprosel kohtasime palju avatud hingega, rõõmsameelseid inimesi, kuid kahjuks ei olnud jumalanna Aphroditet parajasti kodus, kui me talle külla läksime. Võib-olla ei olegi sel lõunamaisel iludusel püsivat elupaika ja ta peidab end hoopis igas säravas naeratuses meie ümber, kus iganes me parajasti viibime. Naeratagem siis, sest naeratus teeb meid kõiki kaunimaks!

Küpros faktides:
     * asukoht: Vahemere idaosas, Türgist lõunapool
     * pindala: de facto 5362 km²
     * pealinn: Nikosia     
     * rahvaarv: ligikaudu 800 000
     * riigikeeled: kreeka ja türgi
     * Iseseisvus Suurbritanniast: 16. augustil 1960.

Kas teadsid?

Küprosel puuduvad aastaringselt voolavad jõed ja seetõttu võib suve alguseks vaid aimata, kus kevad-talvel voolasid kärestikulised jõed.

Kato Pafose kuningriiki mainis juba Homeros „Iliases” ning Pafose esmamainimine kroonikute poolt jääb aastasse 320 eKr.

Soovitan lisaks lugeda Lawrence Durrell „Küprose kibedad sidrunid” , mis on Inglise kirjaniku ja rännumehe Lawrence Durrelli tuntuim teos Vahemere saartele pühendatud raamatute sarjast. 1957. aastal ilmunud raamatut peetakse tänaseni parimaks Küprost tutvustavaks kirjandusteoseks. See raamat annab põhjaliku ülevaate saare mitmetahulisest ja paljude rahvaste loodud ajaloost, kultuurist, loodusest ja eluolust.

---