Kommenteeri

Apuulia – miljonid oliivipuud ja valged linnad

Tekst ja fotod: Ulvi Leinus

Apuulias ootavad teid ka sügisel päikesepaiste ja soojus. See tasane maanurk on oma paese pinnasega muust Itaaliast sootuks erinev. Siit ei leia te värviküllaseid ja kärarikkaid rannakuurorte vaid hoopis põneva ajaloo, mõnusad väikesed linnad ja rannad, suurepärase köögi ja sõbralikud inimesed.


Alberobello

On juba septembri lõpp ja inimesed tänavatel liiguvad ringi kuidagi monotoonselt ja tõsiselt – kõigil oma rutt jalgades. Ikka tööle, kooli, koju … Ei ole vist üllatav, et minu arvates jäi ka sellel aastal soe suvi justkui olemata. Oli selle soojaga nüüd kuidas oli, aga vihmaga õnnistati meid küll tublisti ja aiapidajate kurvastuseks vohas umbrohi nii mis kole. Kahjuks pudenesid ka need mõned soojema ilmaga päevad käest nagu virvatuli ja mulle tundub kuidagi paslik tsiteerida klassikuid, kes ütlevad, et suvi oli ka sellel aastal töönädala keskel.

Kuna sooja ilma meil Eestis enam loota ei ole, siis ei jää mul muud üle, kui sõita sinna, kus head rannailma lausa kandikul ette kantakse. Umbusklik nagu ma olen, ei panustanud ma õigupoolest juba talvelgi eriliselt soojale Eestimaa suvele, vaid broneerisin Germalo Reisidega aegsasti suve pikenduse Itaalias – ikka selleks, et mitte mingil juhul suvest ilma jääda. Niisiis asjad kohvrisse ja teele!

Siin ma nüüd siis olen ja võin taas endale öelda, et tere tulemast Itaaliasse – Benvenuti in Italia! Mamma Mia! See on nüüd vist küll juba kaheksas kord Itaalias olla! Mind valdab selline kodune tunne, nagu polekski ma siit kunagi lahkunud ega ära olnud. Sellel korral võtame Napolist suuna „saapakontsa“ poole – Apuulia maakonda (itaalia keeles Regione Puglia), et kogeda seda veidi teistsugust Itaaliat.

Aastaaeg on parajasti selline, et vili põldudel on koristatud ja vaid üksikutes kohtades on näha põldudel võõrtöölisi, kes vagude vahel meloneid, tomateid või paprikat hoolega kastidesse laovad. Eks see võõrtööliste kasutamise teema ole kohalikele üks keeruline asi seedida. Selgemast selge on see, et ükski kohalik ei rutta põllule, kui töö eest makstakse vaid 5-6 eurot tunnis, kuid teisalt ei paista ka maaomanikel suurema töötasu maksmiseks finantse olevat. Nii siis ollaksegi olukorras, kus kohalikud on töötud ja võõrtöölised küürutavad põllul, sest saaki ei saa põllule jätta. Olukord on niisiis sarnane selega, mis valitseb meil ja Soomes maasikahooajal.

Sõidame ikka edasi ja akna taga muutub valdavalt kollastes ja pruunides toonides künklik maastik aina tasasemaks. Oleme kohale jõudnud, sest nii kaugele, kui silm ulatub nägema, laiuvad nüüd akna taga rohekashallid oliivisalud.

Traditsiooniliselt on Apuulias maa kuulunud suurmaaomanikele. Istandused ja põllulapid on kenasti teineteisest kiviaedadega eraldatud ja paistab, et neid aedu on siin väsimatult meisterdatud ikka sadade kilomeetrite ulatuses. Kohati on selline tunne nagu sõidaks mööda Saaremaa külatänavat. Ainsaks erinevuseks see, et kadakate asemel kasvavad oliivipuud ja silmapiiri ei varja mets. Küllap oleks Juhan Liivi teos „Kui seda metsa ees ei oleks“ siin juba algusest peale hoopiski teistsuguse pealkirja ja süžeegi saanud, sest metsaga on siin tõesti kitsas käes. Väidetavalt toimus tõeline lageraie siinmail juba väga ammustel aegadel ja uut metsa ei ole siia kidurale ja paesele pinnasele tagasi kasvanud ja ega vist ei istutata ka, sest oliivipuud on ilmselgelt tulusamad kui metsapuud. 

Oliivipuud  Masseria Brancati’s

Kuna oktoobrikuu keskel algab oliivide koristamine, siis on mitmel pool puude alla juba aegsasti laotatud rohelised võrgud. Saaki koristatakse siin mitmes järgus, sest erineva valmimisastme juures saadakse viljadest erineva maitsega õli. Õli maitse varieerub mahedast kuni teravalt intensiivseni. Tihtilugu maitsestatakse oliiviõli täiendavalt veel sidruni, basiiliku või tšilliga. Sellise maitsestatud õli kasutamine annab roogadele rikkalikuma maitsebuketi. Maitsestatud õlid on küll tublisti kallimad, kuid egas maitsestatud õli palju kulu – ainult väike sortsuke. Väga paljud itaallased varuvad endile talveks oliiviõli ainult kindlatest masseria’dest, mitte ei osta seda suurtest poodidest. Nende arvates ei ole lihtsalt võimalik usalda suurtootmist, sest selle puhul ei saavat päris kindel olla, et seda kõige esimest ja kõige väärtuslikumat külmpressimise teel saadud õli ei segata mingi teise vähem väärtusliku õliga. No jah, aga mis seal nii väga imestada, sest eks meilgi ole endale teada-tuntud talupidaja suhtes suurem usaldus. Kindel on seegi, et eks seda nii-öelda võltsitud oliiviõli ole kõikjal Euroopas müügil omajagu palju. Masseria’d olid vanasti müüriga piiratud mõisakompleksid, mida valvasid püssimehed ja kus tegeleti peamiselt oliiviõli valmistamisega. Käime meiegi Masseria Brancati’s ja saame teada, kuidas minevikus raske töö tulemina oliiviõli toodeti ja sedagi, et vanad roomlased olid esimesed, kes oliivipuid korrapäraste ridadena istutasid. Nad jätsid iga istiku vahele umbes 18 meetrit, et puudel oleks kasvamiseks piisavalt ruumi ja valgust. Ja kui nüüd masseria peremees ütleb, et meie vaateväljas olevad puud on umbes kahe tuhande aasta vanused, siis selle teadmise taustal tundub igati arukas mõte puude vahele sellise vahemaa jätmine, kuna nii pika aja jooksul kasvatab puu endale tõepoolest uskumatult tüseda ja muhkliku tüve. Iga tüvi on nagu ainulaadne kunstiteos ja võib vaid oletada, mida kõik need ajahambale vastu pidanud puud siin ilmas näinud on. Olenemata möödunud headest ja halbadest aegadest, õhkub nendest puudest ütlemata suurt elujõudu, sest nad on silmnähtavalt lookas sinakatest viljadest, mis peagi valmivad. Oliivipuud peetakse muide ka igaveseks puuks, sest isegi siis, kui ta on haiguste pureda olnud, ajab ta vana tüve kõrvalt maast välja uued võrsed, mis taeva poole sirutudes peagi saaki kandma hakkavad. Umbes kümmekond aastat tagasi nakatus Apuulias tohutu hulk puid salakavalasse bakterhaigusesse, mille tulemused olid kohutavad. Nakatunud puud küll õitsesid, kuid vilju ei kandnud ning ning praegu tundub, nagu oleks nende puude okstest tuli üle käinud. Samal ajal möllasid aga Hispaanias maastikupõlengud, mis hävitasid suurel hulgal oliiviistandusi. Kõige selle halva tulemina kerkis oliiviõli hind nagu vanaema pärmitainas pühapäeva hommikul.

Alberobello romantilised tänavad

Päike pimestab silmi, kui jõuame armsasse ja väga maalilisse Alberobello linnakesse, mis on kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja. Siinsed ruudukujulised valgeks lubjatud talupoegade elamud ehk trullid on kohalikule arhitektuurile väga omased ehitised. Neil elamutel on hallidest paekividest laotud koonusekujuline katus, mille tipus on väike tornike. Katusele on sageli maalitud suur valge peremärk. Tänasel päeval neis majakestes valdavalt ei elata, kuigi on ka erandeid. Osades siinsetes majakestes on end sisse seadnud külaliskorterid, teistes aga väikesed poekesed, kus on müügil kohalike kunstnike käsitöö või siis muu kribu-krabu, mida turistid meelsasti reisidelt kaasa ostavad. Ühes sellises majakeses on pererahvas oma kodu säilitanud just sellisena, nagu see kunagi välja nägi. Tasu külastuse eest poetatakse südametunnistuse järgi vanasse kaussi. Algselt ehitati trullid kohalikust paekivist ilma mördita ning kasutati neid põllul peamiselt tööriistade hoidmiseks ja päikese eest varju leidmiseks. Kuna mörti ei kasutatud, siis vajadusel sai maja nii öelda koost lahti võtta ja samadest kividest uue trulli laduda mistahes uude kohta. Ka tänapäeval võib siin-seal keset põlde märgata neid isemoodi majakesi, aga kahjuks ei leidu enam meistrimehi, kes oskaksid trulle ehitada. Kaduma on läinud see taaskasutuse oskus ja nii tuleb vaeva näha sellega, et olemasolevad trullid kokku ei kukuks.

Alberobellos ei ole ainult trullid ...

Veel mõni aeg tagasi oli Apuulia massiturismist puutumata ja nii-öelda jumalast maha jäetud maanurk, kus valitses ülim vaesus, malaaria ja harimatus. Selle piirkonna kohta öeldi sageli, et see on Itaalia häbiplekk, sest erinevus põhja ja lõuna vahel oli üüratult suur. Ainult 80 aastat tagasi uskusid talupojad pigem kohalikke nõidu ja käisid neilt abi küsimas, sest arstiabi ja kooliharidus olid praktiliselt kättesaamatud. Valitses arusaam, et pealinnast ei tule midagi peale rumalate seaduste ja maksukogujate. Siia saadeti asumisele ka teisitimõtlejaid, sest siinsed põuased ja karmid olud olid ülimalt rasked taluda. Praeguseks on olukord kardinaalselt muutunud ja piirkonnast on saamas itaallaste poolt armastatud puhkuse veetmise koht. Turism ongi see, mis siinset majandust suuresti turgutab. Turistide vähesuse üle kurtmine oleks hetkel küll ilmselge patt, sest kohati tekkib vaatamisväärsuste juures tõeline õlg-õla tunne ning mõne vaate jäädvustamiseks tuleb ka teatud osavust üles näidata. Võib-olla on hetkel põhjus selles, et juba mitmeid aastaid on Itaalias trend, et augustikuu puhkused on asendumas septembrikuiste puhkustega, sest augustid on Itaalias viimastel aastatel osutunud ikka põrgulikult palavateks. Peale turismi teenitakse elatist ka nisu, köögiviljade, viinamarjade ja oliivide kasvatamisega.

Vaade Ostuni linnamüürilt.

Meie teele jääb Ostuni, mida kutsutakse ka valgeks linnaks. Ta asub kõrgel künkal kaheksa kilomeetri kaugusel merest ja kui linnamüürilt pilk kaugusesse heita, laiub esmalt silme ees justkui lõputu tasandik, mis on oliivipuid täis tipitud ja silmapiiril võib aimata, kuidas meri kusagil kaugel taevaga üheks saab. Ostuni pärast on võidelnud roomlased, langobardid, bütsantslased, kreeklased, normannid … Suurima hiilguse saavutas linn aga Aragóni võimu all. Linnakese esinduslikumad hooned on kahtlemata erinevad pühakojad, mille arhitektuur on üsna mitmekesine. Neid on päris lihtsaid, aga on ka külluslikke rokokoo stiilis ehitisi. Kirikuid on siin erinevatel aegadel tublisti ümberehitatud ja nii ei ole esialgsest interjöörist sageli suurt midagi alles jäänud. Kindlasti tingisid kirikutele ja linnale uue välimuse andmise vajaduse 1743. aastal toimunud maavärina kahjustused. Pärast seda õnnetut maavärinat lammutati ka väga paljud ajaloolised hooned, mis ümbritsesid linna peaväljakut. 

Piiskop Oronzo ausammas Ostuni peaväljakul.

Üheks kõige tähelepanuväärsemaks isikuks on siin läbi aegade olnud piiskop Oronzo, kes kuulutati pärast surma pühakuks. Suurmehe tähtsuse rõhutamiseks on tema kuju linnakese peaväljakul paigutatud 25 meetri kõrguse ausamba otsa, kust ta jagab sümboolselt möödujatele oma õnnistust. See ausammas valmis linnakodanike annetuste toel, et näidata üles vagadust ja muidugi loodeti seeläbi pääseda ka katkust ja teistest nuhtlustest, mis võisid seda piirkonda tabada. 

Ostuni  mõnusalt retrohõnguline baar.


Kõnnime mööda kitsukesi tänavaid ja paneb veidi nagu isegi imestama, et näha on üllatavalt vähe kasse, kes trepimademetel lösutavad. Tuleb välja, et siinsed inimesed ei armastavat eriti kasse, vaid eelistavad neile hoopis koeri. Põhjus olevat inimlikult lihtne – koeral on alati hea meel, kui sa koju tuled, aga kassil on sinust täiesti ükskõik. Kui nüüd aus olla, siis ega neid koeri ja nende omanikke ka eriliselt palju silma ei hakka, sest täna on tööpäev ja kellel siis ikka on aega keset päeva oma lemmikuga ringi patseerida. Võtame aega kohvikus istumiseks ja naudime lihtsalt ilusat ilma ja olemist …


Ostuni kitsad tänavad

Armas väikelinn, mis taas lumivalgeks on võõbatud, on Cisternino – vaiksed ja kitsad tänavad, kaootiline arhitektuur, varjatud pisikesed siseõued, kitsad trepid ja rohketes potikestes olevad erkpunased lilled …

Cisternino valged majad ja erkpunased lilled.

Kaunid valgustid  Cisternino vanalinnas.

Kindlasti ei tohiks vahele jätta ka Otranto linnakest ja selle katedraali. Uhke katedraali põrand on kaetud 12. sajandist pärit mosaiikidega. Sellel kujutatud suur elupuu toob välja inimese elu erinevad aspektid ja piiblilood. 

Otranto katedrali mosaiikidega kaetud põrand.

Otrantol on ka pilkupüüdev linnamüür, mis ehitati 15. sajandil türklaste rünnakute tõrjumiseks. Samast perioodist on pärit ka võimas aragonide kindlus. 

Otranto linnamüür

Selle linna rajasid aga kunagi hoopis kreeklased ja seda Kreekale omast „miskit“ on minu arvates tunda ka praeguses Otrantos, kuid tõsi on seegi, et eks siinset kultuuri ja elukeskkonda ole mõjutanud kõik, kes siin oma kanda on kinnitanud.

Otranto tänaval

Vasakul palmipuude juures on näha Otranto väikest rannariba

Tänane Bari on uhke ja noobel linn, millele lisab omajagu kuulsust Petruzzelli ooperiteater. See teater on barilaste jaoks midagi palju enamat, kui lihtsalt teater ja kui see 1991. aasta 26. oktoobril süütamise tulemusel tules hävis, otsustasid nad selle üksmeelselt ühiste jõududega taastada. Teater avas taas uksed oma endises hiilguses 2009. aasta 4. oktoobril. Taastatud teatril on kindel koht barilaste südames, sest selle taga on lugu ja väärtushinnangud. Petruzzelli teatri trupp osaleb igal suvel ka Verona ooperipäevadel, kus traditsiooniliselt kõlab nende esituses Giuseppe Verdi ooper „Aida“. See on tõeliselt võimas muusikaelamus ja kel vähegi võimalik, võiks seda Verona Arenale vaatama minna. Näiteks 2027. aasta suvel tuleb see esitamisele kokku kümnel korral. Etendust võib näha 12. juunist 7. augustini ja pileteid on juba võimalik internetist soetada.

Lisaks kuulsale ooperimajale on Baris ka mitte vähem kuulus Basilica di San Nicola, mis on pärit 11. sajandist. Siin hoitakse ka püha Nikolausi säilmeid, mille varastasid barilased 1087. aastal Türgimaalt praegusest Demre linnast (endine Myra), kus see pühak 343. aastal suri. Kui säilmed olid pihta pandud ja õnnelikult Barisse toodud, ehitati nende hoidmiseks ka kirik. Väidetavalt eritavad need säilmed erilist lõhnavat vedelikku, mida kutsutakse mürriks ehk Püha Nikolausi mannaks. Üks osa selle pühaku säilmetest on endiselt Türgimaal ja osake neist veel ka Veneetsias. Kõige kuulsam legend, mis on seotud püha Nikolausi imeteoga, räägib vaesest mehest, kellel polnud oma kolme tütre kaasavara jaoks raha. Nikolaus tahtis neid aidata, kuid hoidus avalikust tähelepanust. Seetõttu viskas ta öösel salaja läbi korstna tuppa kolm kotikest kullaga, mis maandusid kamina kõrvale kuivama riputatud sukkadesse või kingadesse (kes seda nüüd täpselt teab). Sellest imeteost olevat alguse saanud salajaste kingituste tegemise traditsioon. Kuna reformatsiooni käigus keelati paljudes protestantlikes riikides pühakute austamine, liikus kingituste tegemise traditsioon püha Nikolausi päevalt ehk nigulapäevalt (6. detsembrilt) jõuluõhtule ning pühast Nikolausist sai ajapikku meile tuttav jõuluvana. Apuulia ja paljude teistegi Itaalia piirkondade lapsed saavad aga siiani maiustusi ja muidki väiksemaid kingitusi ka 6. detsembril. Samuti on see traditsioon alles jäänud Prantsusmaal, Saksamaal, Austrias, Šveitsis, Tšehhis, Slovakkias, Ungaris, Ukrainas, Poolas ja mitmes teises Euroopa riigis. Kuna Nikolaus on Bari kaitsepühak, siis tähistatakse siin nigulapäeva kohe eriti suurte pidustustega, mis algavad juba 5. detsembri õhtul.

Osavate käte all valmib pasta nagu võluväel.

Muidugi ei jää märkamatuks ka Bari ülimalt osavad naised, kes valmistavad pastat otse tänaval. Mõni neist vaatab samal ajal telefoni ja lobiseb sõbraga ega pööra üldse tähelepanu ei teravale noale ega pastataignale – just nagu oleks pasta valmistamine midagi, mida saab teha nii muuseas ja kinnisilmi. On lausa imekspandav, et nad oma sõrmi ära ei lõigu … filmin seda tegevust ja vaatan filmitu veelkorra üle ja ikka ei saa aru, millal need sõrmed pastale kuju annavad ja kuidas seda kõike nii kiiresti teha on võimalik. Ilmselgelt ei voola minus terakestki barilase verd, et asjast aru saada. 

Värske pasta restidel kuivamas

Tšillimüüja

Eriti hästi maitsevad tšilli ja pasta koos tomatite, küüslaugu ja sibulatega ...

Müügilett Bari vanalinnas. 

Kitsas vanalinna tänav on täis laotud reste, millel kuivab värske pasta, majade seintel ripuvad kimpudesse seotud tšillipiprakaunad ning õhus heljub kohaliku toidu lõhna. Aeg võiks just nüüd peatuda, et see hetk veidi kauem saaks kesta.

Nostalgiahetk Baris

Peatume väikeses Polignano al Mare linnakeses, kus on sündinud Domenico Modugno, kes sai kuulsaks oma lauluga „Nel blu, dipinto di blu“, mida me tunneme enamasti „Volare“ nime all ja mis oli 1958. aastal San Remo muusikafestivali võidulugu. Niisama populaarne nagu see laul, on ka linnake ise oma kõrgel kaljupealsel seisvate majakeste ja kaljude vahele surutud romantilise kitsa rannaribaga. Seisatan ja naudin soojendavat õhtupäikest ning jäädvustan Aadria mere kaunid vaated otse südamesse.

Polignano al Mare kitsas rannariba

Matera on koobaste ja kaljukirikute linn, mis asub Basilicata piirkonnas. 1993. aastal kanti linn UNESCO maailmapärandi nimistusse. See on maailma üks vanimaid asulapaiku, sest siin on järjepanu elatud ligi 7000 aastat. Linn on kerkinud kahele lubjakivist künkale, mille järsud nõlvad on koobaselamuid täis uuristatud. Majad asuvad teineteise kõrval ja kohal, nii et ühe katusest võib saada teise põrand või jupike tänavat. Linna põhjapoolses osas asub Sasso Barisano ja lõuna pool Sasso Caveoso. 

Selles Matera linnaosas elasid jõukamad linnakodanikud.

Kaljunõlval asuv kaootiline ja ilma igasuguse korrapärata majade rühm on ühtaegu nii lummav kui ka trööstitu, sest siin elati veel 60 aastat tagasi ilma vee ja elektrita (rääkimata kanalisatsioonist). Majade vahel liikumiseks olid vaid kitsad ja käänulised trepid. Kuna arstiabi oli raskesti kättesaadav, siis möllasid siin kõikvõimalikud taudid alates malaariast ja lõpetades tüüfuse, koolera ning katkuga.

Otse ees kaljukirik ja silmapiiril kaljudesse uuristatud koobaselamud.

Kaootiline ja lummav Matera

Koobaselamu, kus veel 1960-ndatel elasid vaesed inimesed ilma vee, elektri ja kanalisatsioonita.

Vaatamata viletsatele elutingimustele ei olnud aga inimeste ümberasustamine tänapäevastesse majadesse sugugi lihtne. Põhjusi oli sellel mitmeid. Ühelt poolt olid siinsed elanikud äärmiselt vaesed, mistõttu neil ei jätkunud sissetulekuid uute kodude eest üüri tasumiseks. Teisalt jäi uutes majades puudu ka kogukonnatundest. Seni kõrvuti elanud perekonnad sattusid tihtilugu elama erinevatesse majadesse ega saanud omavahel harjumuspäraselt suhelda. Seetõttu ei olnud sugugi haruldane, et inimesed jätsid oma uued kodud maha ja põgenesid tagasi sasso’desse. 

Kaljudesse rajatud elamud on antud tasuta üürile, et oleks mida turistidele ka tulevikus näidata.

Tänapäeval on tehtud suuri jõupingutusi selleks, et sasso’d ei laguneks ja säiliks nende esialgne ilme. Maju antakse tasuta 99 aastaks rendile neile, kes hoiavad hooneid korras, peavad neis restorane, majutusasutusi, poode või muud sellist – kõik ikka selleks, et elu järjepidevus ei kaoks ning kõik lihtsalt koost ei laguneks. Matera metsik ja karm ilu on andnud inspiratsiooni paljudele kunstiinimestele ning siin on vändatud nii mõnigi kuulsaks saanud film. Huvitav on ka tõik, et Matera on ainus Itaalia provintsikeskus, kuhu rongiga ei pääse, aga see asjaolu ei ole takistanud siiski uhke raudteejaama valmimist … Annaks looja, et see enne ei laguneks, kui raudtee siia kanti päriselt jõuab. Võib-olla olen pisut ülekohtune, aga kogu see raudtee lugu tundub olema väga sarnane ühe teise raudteega seotud projektiga … 

Vesuuv ja kruiisilaevad Napoli sadamas

Võrreldes teiste Itaalia suurlinnadega on Napoli lõunamaiselt tormakas ja kärarikas. Veidi jagub linnapilti ka suursugust glamuuri, kuid kogu elul on siin täiesti kordumatu atmosfäär. Temas on midagi, mida on keeruline sõnadesse panna. 

Pruutpaar  Napoli tänaval 

Veedame siin toreda päeva – jalutame kaldapealsel, kuningalossi juures ja kitsastel tänavatel ning saame aru, et põhjalikuks linnaga tutvumiseks on meil aega ka sellel korral liiga vähe. 

Vaade Napoli jahisadamale ja kindlusele.

Seepärast otsustamegi ringi tormamise asemel istuda maha ja süüa ära ühe hiiglasliku pitsa ning jälgida hoopis seda, kuidas ülejäänud inimesed meist tänaval mööda ruttavad. 

Napolis lihtsalt tuleb pitsat sööma minna ...

Minu üllatuseks küsitakse siin pitsa eest vaid 4,5 eurot ja joogi eest veidi vähem. Korraliku tassitäie kohvi saab tänavalt umbes 1,6 euro eest ja selle hind ei ole minu mäletamist mööda viimase 15 aasta jooksul tõusnud. Ilmselgelt tõuseks siin korralik mäsu, kui toimuks selline „pühaduse teotus“ nagu kohvi hinna tõus. Kütusehinna tõusu võib ehk kuidagi veel alla neelata, aga kohv hinda ei tohi tõsta, sest see solvaks itaallast südamepõhjani.

Koogikesed päris ehtsate metsmaasikatega on väga ahvatlevad.

Apuulia köögikunst on Lõuna-Itaalias üks rikkalikumaid ja autentsemaid. Kõik toidud on segu traditsioonilisest talupojatoidust (cucina povera’st) ja mereandidest. Põhilisteks koostisosadeks on kikerherned, oad, paprika, baklažaan, tšilli, naeris, nisu, tomat, juust ja lambaliha. Viimasel ajal on rohkem kasutama hakatud ka sealiha. Paastu ajal asendatakse juust sageli riivsaiaga, et toit oleks tummisem. Ilmselt teab igaüks meist mõnda Apuuliale iseloonulikku toitu, sest kes meist ei teaks näiteks kreemja sisuga pehmet juustu burrata’t või panzerotti’sid – väikseid poolkuukujulisi taignataskud, mille sisuks on tomatikaste ja mozzarella. Lausa kultuslik on ka spaghetti all assassina – Barist pärit pastaroog, mis valmib vokkpannil koos vürtsika tomatipastaga. Kõikjal pakutav orecchiette con cime di rapa, on aga kõrvakestekujuline käsitööpasta, mida keedetakse koos naeripealsetega või kui need ei ole kättesaadavad, siis ka brokkoli õisikutega. Samal ajal, kui pasta potis koos brokoliga podiseb (umbes 10–15 minutit), praetakse oliiviõlis küüslauk ja tšilli õrnalt kuldseks, lisatakse anšoovised, mis peaksid pannil nii-öelda ära sulama. Lõpuks tõstetakse vahukulbi abil pasta koos brokoliga küüslaugu ja tšilli juurde pannile ja segatakse kõik omavahel kenasti läbi. Toitu kuumutatakse veel mõni minut keskmisel kuumusel ning viimistletakse eraldi pannil oliiviõlis röstitud riivsaiaga. Lihtne ja maitsev! Vahest ehk kõige tuntum magustoit on siin piirkonnas pasticciotto, mis on põhimõtteliselt vanillikreemi kattega muretaignast kook. Kindlasti tasuvad proovimist erinevate maitsetega krõbedad rõngakujulised küpsised, mida kutsutakse taralli’deks (mitte segi ajada trullidega). Ilmselgelt kulub siin söögi kõrvale ära ka üks tummine kohalik punane vein, milledest tuntumad on Negromaro ja Nero di Troia.

Itallaste jaoks peab kõiges olema stiili ja elegantsi.

Itaalial on väga palju tahke ja ilmeid ning iga maakond erineb teineteisest oma elukorralduse, looduse, inimeste ja traditsioonide poolest. Seepärast ei jõuagi kogu maad ühe korraga näha ja tunnetada. Itaalias kõneldakse väga palju erinevaid dialekte ja kõigist neist ei pruugi aru saada ka itaalia keele kõnelejad. See on nii sellepärast, et tänase Itaalia moodustavad varasemad iseseisvad linnriigid, vabariigid, kuningriigid ja vürstiriigid, millel kõigil olid omad kultuurilised ja keelelised eripärad. Üks selline oli ka Napoli kuningriik, mille koosseisu kuulus muu hulgas Apuulia maakond. 

Apuulia rannik Castro linnakese lähedal

Apuulia lummab oma iseäralikult kauni ranniku, valgete linnade ja oliivisaludega. Meelde jääb kindlasti ka ennastunustav ja hingestatud tants pizzica, mida võib võrrelda Napoli kandist pärineva traditsioonilise tarantella tantsuga, mida tantsitakse ka Sitsiilias. Väidetavalt tantsiti vanasti niimoodi pärast mürgise tarantli hammustust, seni kuni mürk kehas lahustus. Tantsu saadavad tamburiini, viiuli-, kitarri- ja akordionihelid. Laulud kõnelevad peamiselt ikka armastusest ja lauldakse alati kohalikus dialektis. Pizzica’t  tantsitakse enamasti paljajalu kas üksi või rühmana koos. Kindel võib olla alati selles, et see tants on väga sensuaalne ja tantsijad, kes grupis tantsivad ei puuduta kunagi teineteist. Tänapäeval tansitakse pizzica’t kõigil kodustel ja suurematel kogukonna pidudel. Raske oleks ette kujutada, et eestlased tõuseksid pidulauast ja kukuksid ennastunustavalt üheskoos Tuljakut vihtuma, aga kultuuride erinevus ongi see, mis rikastab …

Rannajoon Castro linnakese juurest vaadatuna


Laevasõidul avanesid toredad vaated. 

Puhkuse ajal saame ka nautida meres ujumist, tunda mahedat päikesepaistet ning teadmise sellest, et soe suvi ei jäänudki sellel aastal vaid unistuseks. Loodan väga, et Apuulia inimestel läheb ikka hästi ja ka aastate pärast on säilinud Apuulia ehedus ja eripära.

Siit saad veel lugeda lugusid Itaalia erinevatest piirkondadest, mida omal käel avastamas olen käinud:

Lisa kommentaar

Email again: