Funchal

Vaade Rua de Santa Maria tänavalt

Varahommikust jalutuskäiku vanalinnas alustame linna vanimast osast. Jalutame mööda Rua de Santa Maria tänavat katedraali suunas. Sellel tänaval saab hommikutundidel näha toredate maalingutega kaunistatud uksi – üks uhkem kui teine. Hommikul tasub seal jalutada just seetõttu, et õhtuti on sealsete restoranide ja poodide uksed valla ja maalingud jäävad nägemata. Kunstiprojekt kutsuti ellu, et meelitada turiste ka sellele vanalinna tänavale, mis jääb keskusest veidi eemale. Peab tõdema, et see oli geniaalne idee, sest need uksed pakuvad tõepoolest meeleolukat vaatepilti ja kahtlustan, et ilmselt on igal Funchali külastanud reisisellil oma isiklik arvukas pildikollektsioon sealsetest vaimukatest maalingutest.

Pärast väikest jalutuskäiku jääb meie teele ajalooline turuhoone, kus pilku püüavad kõikvõimalikud värvikirevad eksootilised viljad. Enamik neist on kasvanud siinsamas saarel. Lettidel on korrapärastesse hunnikutesse laotud mangod, viinamarjad, erinevat sorti maracujá’d, monstera viljad, banaanid, avokaadod, kiivid, papaiad, melonid … 

Ülal kohe banaanide all on rohelised monstera viljad.

Kõige põnevamaks osutuvad minu arvates monstera viljad, mis on nagu suured rohelised käbid. Kui vili on roheline, siis ei kõlba see veel süüa. Maitselt meenutab küps vili ananassi, kuid on veidi hapukam. Kui olete selle vilja koju tarinud, siis hoidke teda toas paberist kotis ja tarbige vastavalt valmimisele. Kuna kooretükikesed eemalduvad kergesti vilja küljest just sellise kõrguseni kuhu maale vili on küpsenud, siis toores osa pistke jälle kotti tagasi ja maiustage järgmisel päeval edasi. Palju ei saa seda vilja korraga nagunii süüa, sest see on küllaltki intensiivse maitsega. Kui tunnete, et teis on kübeke uudishimu, siis on proovimine kindlasti asjakohane tegevus.

Süsikala müüja ootab ostjaid

Turu kalahallis saab lettidel näha ka kuulsat süsikala ehk Atlandi süsikat. Kalahall ei ole teab kui suur, aga tore on ikka oma silmaga näha, millisest toorainest valmib kuulus espada (mitte segi ajada espetada’ga, mis on vardas küpsetatud veiseliha). See kala ise elab ookeanivetes umbes tuhande meetri sügavusel ja madeiralaste söögilauale sattus ta üsna juhuslikult. Süsikala püütakse öösiti ja meelitatakse pinnale lampidega. Tamiil on umbes 500 meetri pikkune ja varustatud ligemale paarisaja konksu ja raskustega. Võib arvata, et selline tamiil on rohkem nagu köie moodi asjandus, kuid kui kalad selle püügivahendiga pinnale tõmmatakse, on nad rõhuvahe tõttu juba surnud. Nii nad siis ripuvadki turul üle letiääre sorgus sabadega ja välimuse järgi otsustades ei kutsu eriti ostma. Kuid välimus on petlik ja see tursaliste hulka kuuluv tegelane võib olla päris maitsev. Pärast mitmeid proovimisi olen kindel, et roa maitse sõltub suuresti valmistajast ja tema retseptist.

Taamal paistmas  Sé katedraali torn.

Otse linnavalitsuse hoone ja vasakul jesuiitide kolledži kirik

Jalutame mööda katedraali ümbruse tänavaid ja märkamatult jõuame jesuiitide kolledži ajaloolise hooneni. Astume sisse ja võime tõdeda, et sellegi hoone kirik on väga rikkalikult kaunistatud – just nii, nagu Portugalile omane. Kuna see hoone on ehitatud 16. sajandi lõpupoole, siis interjöör on ajastule iseloomulikult barokkstiilis. Minu arvates väärivad erilist tähelepanu siin just laemaalingud.

Veinide degusteerimine Blandy veinikeldris

Külastame ka Blandy veinikeldrit, mis on asutatud juba 1811. aastal. Kuidas saaksimegi vahele jäta seda turistidele pea kohustuslikuks saanud kohaliku veini degusteerimist ja veinikeldrites uudistamist. Muide, Blandy perekonna käes on ka suur osa saare äritegevusest, sest lisaks veinitootmisele on nende tegevus laienenud ka turismi ja transpordi valdkonda. Ühe legendi kohaselt sai Madeira veini lugu alguse 15.–16. sajandil, kui pärast üht edasi-tagasi reisi Indiasse tagastati Madeiral asuvale veinitootjale veinivaat, milles oli reisi läbi teinud vein. Veinitootja tuvastas, et veini maitse on selle reisi käigus oluliselt paranenud ning seostas seda kõrgete troopiliste temperatuuridega ning laeva pardal olnud vaatide pideva loksumisega. Tema arvamus tugines sellele, et  laev, millelt vaat pärines, oli oma reisi jooksul lausa neli korda ekvaatorit ületanud. Aastate jooksul muutus selline veinide edasi-tagasi saatmine tavapäraseks ja sündinud oligi selline mõiste nagu vinho da roda ehk edasi-tagasi reisi veinid. Tänapäeval muidugi enam veinivaate ühest maailma otsast teise loksutamise ja kuumutamise eesmärgil keegi niisama vedama ei hakka ja kasutusel on kaasaegsed tootmisprotsessid, mis annavad võrdväärse tulemuse. Igatahes tasub seda ajaloolist veinikeldrit külastada ka neil, kes ise sellest kangest kraamist seni lugu pidada ei ole osanud.

Funchali pargis kasvab isemoodi puu.

Mis oleks üks Madeira reis ilma aiakunsti nautimiseta? Saarel on kodunenud paljud taimeliigid, mis on siia kohale toodud maailma erinevatest nurkadest: Aafrikast, Hiinast, Brasiiliast, Austraaliast ja kes teab kust mujalt. Seda hirmu ei ole, et mõnel aastaajal siin midagi ei õitseks – lihtsalt erineval aastaajal õitsevad erinevad taimed. Madeiralased ise armastavad naljatada, et kui torkad siin luuavarre maasse, siis ei olevat siin miski ime, kui sellel juba mõne aja pärast kaunid õied küljes on. Sellega tahetakse öelda, et mistahes taimede kasvatamiseks on siin äärmiselt soodsad ilmastikutingimused. 

Algatuseks võtame ette jalutamise Quinta do Palheiro Ferreiro aedades. Need aiad on suuremast tähelepanust veidi eemale jäänud, kuid siiski väga lopsakad ja huvitavad. Vaatame üle erinevad araukaariad, tärpentinipuu, maikellukesepuu ja ei jõua ära imestada, kas roosade õitega belladonnad on ikka päris või silmailu eesmärgil niisama mulda pistetud tehisõied.

Belladonnad

Monte aed on väga liigirikas.

Monte aias patseerisid ringi flamingod.

Funchali botaanikaaed

Bougainvillea puhmad

Botaanikaaias ringi jalutades avanevad  ka Funchalile kaunid vaated.

Monstera on kasvatanud kaks toredat vilja .

Montes tasub sisse astuda ka kirikusse, mis on koduks Monte Jumalaema kujule. Kiriku juurest avanevad kaunid vaated Funchalile. Monte mäelt saab teha ka umbes kahe kilomeetrise sõidu toboganiga – puujalastega vitstest punutud kelguga. Seda sõiduriista juhivad kaks kogenud meest ja kelgusõit vähendab tublisti linna tagasijõudmiseks kuluvat jalavaeva.

Kuna Madeira on tuntud ka oma põneva vulkaanilise maastiku poolest, siis just eelkõige seetõttu viibki meie teekond Pico do Arieirole, mis on 1818 meetrit kõrge ja kõrguselt saare kolmas tipp. Nagu ikka on tee mäkke käänuline ja vaated lummavad. Teed ääristav mets on kohati päris nõiduslik, sest kuivadelt oksraagudelt ripuvad alla samblikud nagu habemed. Männid vahelduvad kadakatega ja sellele järgneb maastik hiiglaslike marju täis mustikapõõsastega – need ei ole mitte sellised nagu meie koduse metsa all näha võib, vaid on ikka nii meetri või pooleteise kõrgused puhmad. Ilm on lausa imeline, taevas liiguvad suurel kiirusel vaid üksikud pilverüngad. Oma teekonnal üle taevalaotuse jätavad need mägedele maha üksnes pikki varje. Kõik kõrgemad tipud on korraga nähtaval ja kogu maastik nautleb päikselises hommikuvalguses, nii kaugele kui silm nägema ulatub. Lihtsalt imeline tunne on talletada kõike seda südamesse ja tunda tuult juustes sasimas.

Vaade mägedele  Pico do Arieiro tipult

Santana õlgkatustega majakesed

Igatahes sebib ümber majade hullupööra palju turiste, kes kõik teevad endast koos nendega ohtralt pilte. Tõsi, mõni neist piltnikest unustab end ka majauksele kaaslasega juttu puhuma ega pane kohe üldse tähele, et kõik ülejäänud asjapulgad ootavad viisakalt järjekorras oma võimalust. Eks käime meiegi majakestes sees ja kaeme üle, kuidas neis hüttides ammustel aegadel elati. Nähtu põhjal võib öelda, et meie suitsutared olid nendega võrreldes ikka suured ja avarad. Ei kujuta kohe ettegi, kuhu need lapsed siin pandi, kui need imikueast pisut vanemaks olid saanud, sest majakesse mahtus vaid küttekolle, väike laud, riidekirst, üks voodi ja häll, mis oli köiega lae alla tõmmatud … aga ometi elatud need madeiralased said ja järelkasvu ka nagu pidi olema, kui nad tänase päevani välja on vedanud.

Kui juba Madeiral olla, siis tasub ette võtta ka mõni tore matk piki levaadat. Levaadade ehk veekanalite võrk on siin tihe ja need juhivad vee üle mägede saare põhjaosast lõunaosa põldudele. Mõned kanalitest võivad olla isegi kuni 400 aastat vanad. Kuna portugallased olid suured kolonisaatorid, siis kasutati levaadade võrgu rajamisel peamiselt orjatööjõudu. See sünge minevik tekitab kaastunnet nende inimeste vastu, kes pidid töötama nii ebainimlikult rasketes tingimustes. Tänapäeval on see kõik õnneks siiski möödanikku jäänud ja märkimisväärset osa levaadadest palistavad maalilisi vaateid pakkuvad matkarajad.

Matkarajal piki levaadat

Enamus kergematest matkaradadest on ümbritsetud lopsaka taimestikuga ja on suur nauding mööda neid radu kõndida. Enne kui end matkale asutada, tasub teada, et matkarajad on siin väga erinevate raskusastmetega ning vastavalt sellele ka tähistatud. Kindlasti on mõistlik eelnevalt uurida ka seda, mis seisus üks või teine rada hetkel on. Kohalikud rõhutasid, et ei tasu pildi tegemiseks ronida mäeservadele, sest igal aastal pudeneb mõni hulljulge turist sealt alla kuristikku ja siirdub koju jõudmise asemel hoopis inglite juurde taevastele radadele. Keerukamatel mägistel radadel tuleb vihmaperioodidel ette ka varinguid. Teine viga, mida tehakse, on enda filmimine kõndimise ajal. Ohtlik on see seepärast, et filmimise ajal on pilk kaameral ja unustatakse vaadata jalgade ette maha. Nii juhtubki, et astutakse lihtsalt kitsalt rajalt kõrvale. Seega tee pilt, pista telefon taskusse ja kõnni edasi.

Kohvipõõsas

Avokaado

Meie teekond viib läbi loorberimetsa ja saame teada, et need loorberilehed ei kõlbagi pattapanemiseks ega toidu maitsestamiseks. Kuuleme ka lugu sellest, et niipea, kui portugallased siin asustamata saarel kanda kinnitasid, pistsid nad algatuseks loorberimetsad lihtsalt põlema – ikka selleks, et põllumaad tekitada. Suur tulekahju olevat saarel möllanud lausa seitse aastat jutti, enne kui sellele piir suudeti panna. Tulemus oli kohutav, sest hävines suur osa endeemilisest taimestikust. Tänapäeval on saare loorberimetsad õnneks kaitse alla võetud ja tegeletakse aktiivselt ka sellega, et võõrliigina sisse toodud eukalüpt teistele puudele ruumi jätaks. Matkaraja servas kasvab mõni kohvipõõsas, söögiks kõlblikke kastaneid, kauneid belladonnasid ja lembeliiliaid. Lembeliiliad on oma õitsemist hetkel juba lõpetamas ja kui nende rohkuse nägemine on eesmärgiks, siis peaks matka ette võtma ehk septembri alguse poole. Meie teekond kulgeb osalt ka mööda külatänavat ja vaatevälja jäävad õuna-, mango-, papaia-, avokaado-, sidruni- ja apelsinipuud ning kiivid. Väidetavalt olla kohalikud õunad, mis olid väljanägemiselt nagu meie sibulõunad, hästi magusad, kui valmis saavad … no, kes teab, äkki ongi tõsi, sest mangod ja papaiad olid küll väga head.

Üks väga vahva tegevus, mida saarel teha võiks, on džiibisafaril osalemine. Läbitakse selliseid teid, mida mööda busside ja tavaliste sõiduautodega ei ole võimalik sõita. Neid mägiteid kasutavad peamiselt turiste vedavad džiibid ja päästemasinad metsatulekahjude korral. Vaated, mis avanevad Nunnade orule ja mägedele, on tõepoolest vägevad. Omaette vaatamisväärsuseks on oktoobris metsaaluseid katvad õitsvate belladonnade väljad. 

Huvitaval kombel juhtus meie sohvril olema kübeke ekstreemne juhtimisstiil, sest kohati žestikuleeris ta sõidu ajal lausa mõlema käega korraga. Kuna tee kulges viinamarja-, banaani- või ka suhkrurooistanduste vahel, siis kuidas sa muidu ikka korraga mõlemale istandusele osutad, kui üks jääb paremale ja teine vasakule. Meie giid Mirjam oli eelnevalt just sarnast juhtimisstiili kirjeldanud, aga siis tundus see pisut uskumatu … Nüüd aga käib ka minul õige mitu korda peast läbi, et enne reisi oleks pidanud testamendi asjus notari juurest läbi käima. Seega tundub, et madeiralaste seas on päris mitu sellist mägede poega, kes mõtted testamendi koostamisele suudavad viia. Kogu see lõbu kestis umbes neli tundi ja kokkuvõttes oli väga meeldejääv kogemus, mida võiks vabalt korrata.

Populaarne on turistide seas ka laevasõit piki rannikut, mille käigus võib delfiine näha. Meil õnnestus mõnda delfiini küll näha, aga kahjuks ei ole siin tehtud laevasõit võrreldav Assooridel kogetuga, kui laev sõitis ikka miilide kaugusele keset ookeanit, et kohtuda delfiinide ja vaalaga. Samuti pisendab minu siinset elamuse suurust üks unustamatu septembrikuine reis Sardiiniale, mil võtsime ette laevareisi piki saare idarannikut. Ülimalt vahva oli näha, kuidas enam kui sajaliikmeline delfiinide parv oli otsustanud meie laeva umbes veerand tunni jooksul saata. Delfiinid hüppasid mitme meetri kõrgusele ja mängisid isekeskis lainete vahus, mida meie laev endast maha jättis. Kui aga võrdlusmoment puudub, siis miks mitte veeta kolm tundi merel ja nautida Madeira rannikuvaateid ja võimalusel kohtuda delfiinidega.

Vaade laeva pardalt Madeira rannikule

Püha Laurentsiuse poolsaar

Saare idarannikule jääb ka Machico linnake, kus elab umbes 22 000 elanikku ja kus on saare ainus kollase liivaga rand. Liiv on kohale toodud Aafrikast. Kuid meie tuleme siia veel ka 8. oktoobri õhtupimeduses, sest igal aastal just sellel päeval toimub Machicos protsessioon, mis toimub Jeesust ristil kujutava pühakuju auks. 

Vasakul nurgas on Machico musta liivaga kivine rand ja sellele järgneb saare ainus kollase liivaga rand. 

Seda pidulikku sündmust tähistatakse 8. oktoobril seetõttu, et just sel päeval toodi Madeirale tagasi see kadumaläinud imettegev kuju. Terves linnakeses on protsessiooni ajaks tänavavalgustus välja lülitatud ja ainsaks valguseallikaks on umbes meetri pikkused põlevad küünlad, mida palverändurid kannavad. Mõnel on neid käes kolm või isegi neli tükki.

Protsessiooniga on liitunud inimesed, kes on ise kogenud imet. Osad neist on kogenud tervenemist, teised on saanud jälle kauaoodatud lapse või tundnud midagi muud imelist oma elus, mida nad seostavad pühakujuga. Inimesed liiguvad kahes reas ja protsessiooni lõpus tulevad pidulikus riietuses tõrvikuid kandvad kalurid, kirikutegelased ning pühakuju spetsiaalsel raamil kandvad mehed. On väga suurejooneline vaatepilt sellest, kuidas mäekülgedel ümber linnakese lookleb serpentiinina tuledest hõõguv rada.

Protsessiooni kõige tähtsam moment on saabunud.

Rahvasummas, kes protsessiooni pealt vaatab, on üks kohalik proua, kes näitab meile küünlaga mööduvat linnapead ja jutustab lugusid sellest, milliseid traditsioone Machicos veel on. Oma jutu lõpetuseks soovitab ta protsessiooni lõpus liikuda koos rahvaga randa, kus toimub nii-öelda päris pidu. Võtame tema nõuannet tõsiselt ning liigume nagu suured sugulased koos rahvahulgaga rannapromenaadile, kuhu on püstitatud telgid ja käib suuremat sorti möll. Rahvas grillib, sööb kohalikke küpsetisi ning võtab sekka ka kohapeal valmistatud napsi, mida nimetatakse ponchaks. Selle valmistamiseks kasutatakse ainult kohalikku kraami: maracujá- või apelsinimahla, roosuhkrusiirupit ja rummi. Spontaanselt kogunevad pillimehed ja nende ümber naised, kes heledahäälselt laulavad ja kõik teised, kes tantsu vihuvad. Rahvast on randa kogunenud ikka mitmed tuhanded ja kõik ei ole ainult omakandi rahvas, sest meie kõrval on kohad sisse võtnud ka üks rõõmsameelne seltskond Lõuna-Aafrika Vabariigist. 

Kuigi pidu on just hoo sisse saanud, siis veidi enne südaööd asutame end siiski Funchali tagasi minema. Oli tore väljasõit, mille saime Bolti taksoteenust kasutades kenasti tehtud. Muide Bolti teenust pakkuvad autod on siin kõik väga uued ning juhid viksilt riides ja äärmiselt abivalmid.

Vaade nunnade orule

Curral das Freiras ehk Nunnade org on looduslikult väga kaunis ja ühtlasi ka saare kõige sügavam org. Kuna siin orus asusid Funchali nunnakloostri maad, siis ongi org selle järgi oma nime saanud. Ammustel aegadel, kui piraadid veel saart ründasid, leidsid nunnad ja saarerahvas siin turvalise varjupaiga, sest orgu laskuda sai vaid mööda ainult kohalikele teadaolevaid radu.

Câmara de Lobos

Funchalist lääne poole jääb vahva linnake, mille nimi on Câmara de Lobos. Seal armastas puhata ja maalimisega tegeleda Sir Winston Churchill. 

Sir Winston Churchill  

Kuna siin on toredaid kohvikuid, siis miks mitte lasta end mõnel pärastlõunal siia transportida, et osa saada selle linnakese mõnusast atmosfäärist. Siit mitte väga kaugel asub ka uhke klaaspõrandaga vaateplatvorm, mis on 580 meetri kõrgusel kaljul Cabo Girãos – see on üks kõrgemaid merekaljusid maailmas.

580 meetrit allpool paistab olevat rand.

Tee randa on suhteliselt pikk ...

Varsti olemegi rannas.

Saare loodenurgas asub aga külake nimega Porto Moniz. Siin saab seltsis suuremate kaladega ujuda looduslikes laavabasseinides ning võimalus on veemõnusid nautida ka tasulistes ookeaniveega täidetud basseinides. Tasulised basseinid maksavad umbes kolm eurot inimese kohta, aga boonuseks on siin väikesed doktorkalad, kes seisavad hea selle eest, et teie jalad saaksid põhjaliku hoolduse osaliseks. Kalakesed liginevad üksnes siis, kui istute või seisate rahulikult basseini trepil ega sebi ringi. Ookeanivesi on oktoobri algul parajalt soe – umbes 23–24 kraadi ja seda nii Porto Monizis kui ka Funchalis. 

Porto Moniz

Porto Monizi tasulised ookeniveega basseinidPorto Monizi kaldakaljud

Autosõit Funchalist kulgeb läbi tunnelite ja võtab aega umbes tunnikese. Muidugi saab siia tulla ka ekskursiooni korras, kuid siis jääb ujumiseks aega ainult kaks tundi ja uskuge, seda aega on siin olekuks liiga vähe. Võib-olla on mõistlikum võtta siia hoopis paariks päevaks majutus ja nautida rahulikumat kulgemist …

Madeira peamine sissetulekuallikas on eelkõige turism ja seetõttu on turiside peale mõeldud pea igal sammul. Tänavad on puhtad, metsaalustel prahti vedelemas ei näe ja maanteed on heas seisukorras. On rohkesti restorane, kus pakutakse mehise suurusega praade ning palju on ka kohvikuid, kus saab niisama jalga puhata ja jooke limpsida. Hoidku jumal selle eest, et keegi nälga peaks jääma, sest ka hotellide hommikusöögid on mitmekülgsed ja oluliselt rikkalikumad kui näiteks Hispaanias, Itaalias või Prantsusmaal. Teenindajad, kes on valdavalt pärit Nepaalist ja Tiibetist, paistavad silma oma jutukuse ja äärmiselt sõbraliku teenindusega. Peamiselt on nad siia tulnud ikka seetõttu, et aidata oma peredel kodumaal hakkama saada. Palgad on küll tagasihoidlikud, kuid hea kliima ja jootraha motiveerivad. Sagedasti tuleb ette ka sellist olukorda, et madeiralased, kes ise elavad mujal ja on paremal järjel, toetavad rahaliselt kodusaarel elavaid lähedasi, et need siin omakorda paremini toime tuleks.

Madeira metsades kalpsavad ringi vaid jänesed ja needki on siia sisse toodud. Teisi suuremaid loomi siin ringi ei luusi ja hirmu ei pea tundma ka madude ega skorpionite pärast, sest ka neid siin ei elutse. Madeira saarestik koosneb enam kui kahekümnest saarest, kuid asustatud on ainult kaks suuremat – Madeira ja Porto Santo. Poro Santol on ilusad liivarannad ja seetõtu veedavad oma puhkuse madeiralased sagedasti just seal. Kahe saare vahel peab ühendust laev ja sinna korraldatakse ka teatud nädalapäevadel ekskursioone. Kuigi väidetavalt avastasid Madeira saarestiku portugallased ajavahemikus 1418–1420, olid need saared merekaartidel tähistatud juba aastal 1339. Kuna saared olid inimtühjad, siis rajasidki portugallased esimese asula siia ajavahemikus 1420–1425 ja nimetasid saarestiku kõige suurema saare Madeiraks (Ilha de Madeira).