Taevas Edinburghi kohal on äikesepilvedest must ja meie lendu lükatakse aina edasi. Hilisõhtul me siiski stardime. Ilmateade lubab järgnevaks kümneks päevaks Šotimaale nende tavalist suveilma, mis tähendab 17 kuni 18 kraadi sooja, ohtralt sademeid, puhangulisi tuulehiile ja sekka ka vahelduvat pilvisust. Tuleb välja, et oleme oma Eestimaise lühikese suve vahetanud millegi sellise vastu, mille eest tavaliselt kuhugi soojale maale pagetakse.

Jõuame Edinburghi südaöö paiku. Selleks ajaks, kui me oma kodinatega lennujaama ja kesklinna vahet sõitvast bussist välja ronime, on ühistransport oma tööpäeva lõpetanud. Oleme Princess Street’il Sir Walter Scott’i auks püstitatud monumendi juures ja ausalt öeldes ei köida mind kohe üldse öine orienteerumismäng võõras linnas. No mida põnevat saakski olla selles, et enda järgi vedada suhteliselt rasket kohvrit ning olla samal ajal ninapidi telefonis, et jälgida trajektoori, mis sihtpunkti viib. Sestap olen ülimalt rahul konsensusliku otsuse üle, et konts ja varvas takso asemel tuleks meil hoopis Bolti takso tellida. Jälgime pingsalt telefoni ekraani ja näeme, et takso jõuabki kuhugi, aga kuhu? Miks see auto seal on ja mitte siin, kus meie oleme? Meil ei ole vähimatki aimu sellest, kus autod siin peatuda võivad ja kus mitte. Õnneks on taksojuht väga sõbralik ja mõistev, ootab ööpimeduses ekslevad turistid ära ning toimetab väsinud kolmiku hotelli. Vastu võtab meid fuajees silmnähtavalt unine, kuigi sõbralik noormees, kes, vaeseke, peab ilmselgelt samas „kapis“ ka magama, kust kliente teenindab. Noormees avaldab imestust, et me sinna hotelli tõesti terveks nädalaks jääda soovime. Juba järgneva viie minuti jooksul tulebki mul esimest korda elus tõdeda, et majutuse valimine on totaalselt ebaõnnestunud, sest tuba asub poolkeldri korrusel, kuhu viib kitsas, keldrile omane käik, vannitoa seinad hallitavad, aken ei sulgu ja tuppa imbub väljast rõskust … Ajab irooniliselt muigama, et minuga ka midagi sellist võis juhtuda. Pildid hotellitoast, mida kodus vaatasin, ei vasta kohe üldse tegelikkusele. See, mis just juhtus, tundub olema nagu halb nali sellest ooperist, kus klient kurdab reisikonsultandile, et liiv rannas ei olnud nii kollane nagu kataloogi fotolt paistis. Püüan endale korrata mantrana Oscar Wilde’i kuulsast ütlust, et optimist näeb sõõrikut, aga pessimist ainult auku sõõrikus. Parandamatu optimistina püüan näha niisiis sõõrikut ja loetlen endale plusse: õnneks on katus peakohal, voodi suhteliselt mugav ja hetkel ei ole talv, linad on puhtad ja sooja jooki saab teha, majal on päris hea asukoht ja bussipeatus on kohe ukse ees, vanalinn jääb umbes paari kilomeetri kaugusele ja majutuse sain taskukohase hinnaga, toidupoed ja pubid on samuti jalutamistee kaugusel. Võidukalt leian siiski, et ilmselge liialdus on öelda, et peatume kolme tärni hotellis, sest see ametnik, kes neid tärne jagas, pidi kahtlemata elama sel ajal, kui see hiiglama vana hoone ehitati. Ilmselgelt on see tegelane nüüd juba taevastel radadel ja itsitab pilvepiiril pihku, kui mind siin täiskuu valgel mossitamas näeb. Sedasi mõeldes jään endalegi ootamatult magama.

Hommik tervitab meid paksu uduga. Hea seegi, et vihma kraevahele ei saja. Seame sammud vanalinna poole, et külastada Camera obscura’t – illusioonide maailma. Vahva ringkäik võtab aega mõned tunnid. Alustame kuuendalt korruselt, kus kohalik giid teeb periskoobi abil humoorika ringkäigu Edinburghis. Saab naerda ja see teeb päeva rõõmsaks. Ilusa ilma korral avaneb siin katuseterrassilt suurepärane panoraamvaade tervele Edinburghile – linnale, mida peetakse õigustatult üheks ilusamaks ja dramaatilisemaks kogu Suurbritannias. See on linn, mis on läbi imbunud sajandite pikkusest ajaloost ja võlub eelkõige oma 16.–17.sajandist pärineva arhitektuuriga, mis on osavalt põimitud kaasaegsega. Silma ei riiva pilvelõhkujad ja kõik tundub olema tasakaalus ja kuidagi iseäranis kodune.

Royal Mile on alati rahvarohke

Valju  torupillimuusika saatel jalutame mööda Royal Mile’i, kus iga saja meetri järel on mõni uus pillimees, kes kirglikult oma instrumendist helisid välja võlub. Muidugi ootab ta oma etteaste eest rahalist annetust. Siin on ka igasugu muid tegelasi, kellele mõningane taskuraha ära kulub. Mõni neist on end klouniks maskeerinud, teine sooritab akrobaatilisi etteasteid, kolmandal on käe peal istumas suur pistrik …

Pubi Grassmarketil

Parimad mõtteterad  on jäädvustatud  pubi laetaladele ...

Ega tühi kott püsti seisa ja peagi istume vanal heinaturul ehk Grassmarketil pubis ja laseme endile ette kanda haggis’t, mida meile serveeritakse traditsioonilisel moel koos kaalika- ja kartulipüreega. Kui kohalikud söövad, siis tähendab, et on söödav ja tuleb lihtsalt järele proovida ning ei pea teadma, et seda valmistatakse lamba siseelunditest, kaerahelbepudrust ja sibulatest. 

Haggis koos kaalika- ja kartulipüreega

Oli täitsa kobe söömaaeg ja ei ütleks, et brittide traditsiooniline pubitoit kala ja friikad just ilmtingimata paremad on. Kohalikud on ülimalt sõbralikud ja jutukad ning need, kellega räägime, peavad vajalikuks mainida, et nad on aegu tagasi ka Tallinnat külastanud.

St Gilesi katedraal

Edasi vaatame üle St Gilesi katedraali, mis on asutatud umbes 1124. aastal. Legend räägib, et pühamees Giles oli kreeklasest erak, kes elas 7. sajandil Lõuna-Prantsusmaal Nîmes'i lähedal asuvates metsades ning tema ainsaks kaaslaseks olevat olnud taltsas hirv. Ühel päeval sihtis kuningas jahil olles seda hirve. Kui ta jahisaaki otsima läks, leidis ta selle Gilesi käte vahelt, kes looma kaitsvalt hoidis. Seejuures oli Giles ise noolega käest haavata saanud. Kuningale avaldas pühamees tohutult muljet ja ta tuli temaga veel mitmel korral rääkima. Nende jutuajamiste käigus veenis kuningas Gilesi saama kloostri abtiks, mille ta tema jaoks asutas. Seejärel kuulutati Giles varsti pühakuks ning temast sai pidalitõbiste, imetavate emade ja lonkavate inimeste kaitsepühak. Muide, Inglismaal ja Šotimaal on päris paljud kirikud pühendatud sellele populaarsele pühakule, kuna pidalitõbi oli ka siinkandis kohutavaks nuhtluseks. 

St. Gilesi pühakojas asub ka kuulus Ohakaordu kabel. Ohakaordu on Šotimaa rüütliordu ja selle liikmeks saamist peetakse riigi üheks kõrgeimaks austusavalduseks. Ordu liikmelisus antakse traditsiooniliselt šotlastele või šoti päritolu inimestele, kellel on silmapaistvaid teeneid Šotimaa ees. Liikmeks nimetamine toimub ainuisikuliselt monarhi poolt ja see on tema isiklik austusavaldus tiitli saajale. Ordu koosneb kuueteistkümnest liikmest ning uus liige võetakse vastu alles siis, kui üks liikmetest on surnud. Ordu kaitsepühak on Püha Andreas ja seetõttu kohtuvad ka selle liikmed igal aastal kabelis just Püha Andrease päeva paiku. Ohakas on ka Šotimaa rahvuslill.

Greyfriars Kirkyardi kalmistu

Nüüd võtame suuna Greyfriars Kirkyardi kalmistule, mis võlgneb oma kuulsuse legendile Greyfriar Bobbyst. See südamlik lugu räägib ustavast koerast, kes jätkas oma omaniku haua valvamist kuni oma surmani. Kalmistu sissepääsu juures ongi näha Bobby hauakivi, kus asub tema oletatav matmispaik. Omaniku John Gray haud asub sissepääsust kolmkümmend meetrit põhja pool. Kuna seda kalmistut on kasutatud ka Harry Potteri ja tulepeekri filmi võttepaigana, on uudistajaid igast ilmanurgasi palju. Õhtupoolikuks oleme kõndimisest päris väsinud ja selgitame välja, kuidas ühistransport toimib. See on üllatavalt lihtne: küsid bussijuhilt päevapileti, maksad kaardiga 5,20 ja sõida bussi või trammiga päeva jooksul nii palju, kui süda lustib. Uude sõidukisse sisenedes tuleb juhile ainult oma päevapiletit ette näidata. Ühistransport on Edinburghis hästi organiseeritud ja väga täpne ning kui sellele lisada juurde veel meie koduselt tuttav Bolt, siis toimib kõik nagu kellavärk. Ainuüksi linnapuhkuse tarbeks ei ole mitte mingisugust vajadust autorendi järele.

Edinburgh'i vanalinnas Harry Potteri radadel

Liiklus õhtuse tipptunni ajal

Uus päev tõotab olla põnev, sest oleme juba kodus olles soetanud endile Loch Nessi, Glencoe ja Šoti mägismaa ekskursiooni. Varahommikuses jaheduses tervitab meid rõõmsameelne bussijuht, kes on sel päeval ka ühtlasi meie giid. Ta kannab toredat ruudulist kilti ja põlvikuid. Astume bussi ja saame kohad esireas ning sõit mägismaa poole võibki alata. Aeg-ajalt jääb mulje, et meie bussijuht ei hoiagi roolist kinni, vaid ühtepuhku vehib kätega ning näitab meile erinevaid esemeid, mis tema jutuga parasjagu haakuvad. Tema lood ja jutud on huvitavad ning tasapisi harjub kõrv ka mõnusa šotipärase inglise keele hääldusega … Mida lähemale mägedele jõuame, seda kehvemaks ilm muutub. Taevaluugid on avanenud ning vihma valab nagu oavarrest. 

Glencoe ja Šoti mägismaa

Õnneks on ka mõningase selgimise hetki, mil võimsad maastikud end pilvede vahelt ilmutavad ja rohked järved teineteisele järgnedes end imetleda lasevad. Pilved ripuvad mägede vahelistes orgudes nagu vatitupsud ja riivavad kohati oma servaga maapinda. Mets pilvede vahel on müstiline ja salapärane. Selleks ajaks, kui oleme kuulsal Loch Nessi järvel lõbusõitu alustamas, jääb sadu ühtäkki järgi ja ilmataat laseb meil mõnusasti sõitu nautida. 

Laevasõidul Loch Nessi järvel  

Mäletan selgesti, kuidas ma väikese tüdrukuna unistasin Loch Nessil paadiga sõitmisest ja mõtlesin sellest, et mis siis küll saaks, kui peaks koletisega päriselt kohtuma. Muidugi lootsin, et ta oleks minust ohutus kauguses, kui see tõesti peaks juhtuma. Aga koletis Nessi jääb meil kahjuks siiski nägemata, nii nagu paljudel teistelgi enne meid.

Torupillimängija Loch Nessi järve kaldal

Fort Augustuses teeb buss pikema peatuse, et anda meile aega köögikunsti parimate palade nautimiseks ja viski degusteerimiseks. Siin saame teada, et viskit lahjendatakse vaid paari tilga veega, mida lisatakse joogile pipetiga. Kohe kindlasti ei lisata joogile jääkuubikuid, nagu meil Eestis seda mitmel pool tehakse. Tilgake vett lisatakse selleks, et aroomid paremini leviksid, sest ega väärt kraami tohi siis lahjendamisega ära rikkuda.

Kuninglik jaht Britannia

Kuna ilm on saareriigis väga heitlikku nägu ilmutanud, siis ei panegi enam imestama, et see ilma asi on nii inglaste kui ka šotlaste alaline jututeema … Ega meiegi saa siin sellest üle ega ümber, sest taevast uurides selgub, et just täna on päris paslik ilm kuningliku jahi Britannia külastamiseks. Süveneme taaskord ajaloosse ja uurime seda ainulaadset ujuvat kuninglikku elukohta nii seest kui väljast. Kõik laeva viiel tekil nähtu on põnev ja sellele aitab tublisti kaasa ka huvitav helituur. Saame teada, et see luksusjaht on olnud riigivisiitidel elukohaks kuninganna Elizabethile, laeval on viibinud Winston Churchill ja külas on siin käinud Nelson Mandela ja paljud teised kuulsused. Kuuleme lugusid sellest, mida söödi ja joodi, kui kaua võttis aega pidulikuks õhtusöögiks laua katmine, nägime millises luksuses elas kuninglik pere ja kui kitsukesed olid laeval meeskonna elutingimused.

Taamal paistab  Port of Leith Destillery

Pärast paari meeleolukat tundi seame sammud siinsamas sadamas asuvasse maailma kõrgemasse piiritusetehasesse, millel on uhke nimi Port of Leith Destillery. Ettevõtte saamislugu on Šotimaa viskitootmise ajalugu arvestades enam kui uskumatu. Alguse olevat asi saanud sellest, et kahel tudengipoisil tekkis mõte rajada kaasaegne viskitehas. Neil ei olnud seejuures vähimatki aimu viski tootmisest kui sellisest ja seda teadmist ei omanud ka nende vanemad. Võinuks ju arvata, et vähemasti nende vanaisad kusagil mägismaal oma tarbeks märjukest ajasid, aga ka nii see väidetavalt ei olnud. Alustati puhtalt lehelt, unistati suurelt ja tulemuseks on kaheksal korrusel kõrguv maailma kõrgeim piiritusetehas. Kuna jooki enne kuue aasta pikkust laagerdumist viskiks ei ole paslik nimetada ja tehas on alles väga uus, siis noortel päris oma viskit veel olemas ei olegi. Küll aga saab iga külaline pärast poolteisetunnist ekskursiooni kaasa väikese pudelikese seda ehedat kraami, mida viskiks veel nimetada ei või, ja saab ka mekutada kahe teise tootja märjukest, mille küpsemine on võtnud aega üle kümne aasta. Lisaks degusteeritakse veel portveini ja šerrit. Kahte viimast antakse maitsta vahest ehk seetõttu, et aetakse portugallastega ka veiniäri. Kuna viskile maitsenüansi andmiseks kasutatakse tihtilugu šerrivaate, siis on kõigel ilmselt oma loogika. Tehas on, äri käib ja küll see oma jook ka ükskord valmib, ega ta valmimata jää. Tore, et sai oma kohaloluga seda projekti toetatud, sest nii vahva on näha, kuidas õhinapõhiselt sünnivad suured asjad. Muidugi, mõni kohaletulnu võib ju toriseda, et kuhu see mägismaa hõng ja mõnus baarilett jäid … aga vaat, kui tahad mägismaa hõngu, siis sõidadki mägismaale ja mitte ei kooserda Edinburghi Leithi linnaosa sadamas asuvas tehases mööda treppe ühelt korruselt teisele ega kiika laboritesse.

Kuna jaksu meil veel jagub, siis otsustame üle vaadata ka ajaloolise Dean Village’i, mis asub maalilises Leithi jõe orus ja kus peidavad end elegantsed õued ja ajalooline atmosfäär. 

Kunagi oli Dean Village eraldiseisev küla Edinburghi külje all, mis oli osa Dean’i mõisast. 12. sajandil töötas siin veski, jahvatati jahu, töötasid pagarid ja kangrud ning valmistati erinevaid tooteid, mida linnasakstel parajasti vaja läks. Küla asus tol ajal olulise kaubatee sõlmkohas ja oli parim koht, kus üldse Leithi jõge ületada sai. Siinne majandustegevus vähenes erinevatel asjaoludel tasapisi, kuni lõpuks hääbus sootuks, sest aastatel 1831–1832 ehitati siia 30 meetri kõrgune sild, mis oli pea sada meetrit lai ja võimaldas liiklusel Deani külast täielikult mööda minna. Paraku kujunes sild aga enesetapjate meeliskohaks, kuna sellelt alla hüppamine tagas ettevõtmise edukuse enam-vähem alati. Sestap ehitati 1912. aastal silla barjäärid olulisel kõrgemaks. Alates 1970. aastatest otsustati piirkonda taaselustama hakata ja see viis vanade majade restaureerimiseni ning muutis piirkonna rahulikuks ja populaarseks elupiirkonnaks, mille lähedale jäävad uhked ostutänavad ja teater.

12. sajandi algul, täpsemalt aastal 1128,  asutas kuningas David I Royal Mile'i alumisse ossa augustiinlaste kloostri, mida laiendati peagi Šoti monarhide peamiseks elukohaks. Elu siin oli ilmselgelt märgatavalt mugavam, kui kindluslossis, mis siit paar kilomeetrit eemal kõrgel kaljurünkal seisab. 

Holyrood'i augustiinlaste kloostri varemed

Legendi kohaselt olevat kuningas jahti pidades näinud nägemust hirvest, kelle sarvede vahel olevat olnud hõõguv rist. Kuningas tõlgendas seda kui jumalikku ettekuulutust ning lasi sellesse kohta, kus ta nägemust nägi, ehitada kloostri.  Klooster sai nimeks Holyrood. Võimalik on aga seegi, et nime valikul sai määravaks hoopis reliikvia, milleks oli fragment Jeesuse ristipuust. Selle reliikvia toimetas Šotimaale kuningas Davidi ema püha Margaret. Klooster ise on tänasel päeval varemetes, kuid kuninglik palee seisab püsti oma endises ilus ja uhkuses ning kätkeb endas ülimalt palju vaatamisväärset. Holyrood on näinud nii kuninglikke pulmi, mõrvu, salaplaane kui ka ehk kübeke armastust, sest eks enam kui 500 aastase palee ajaloo jooksul ole juhtunud nii mõndagi. Iseenesest mõista on siin elanud ka Šotimaa kuulus kuninganna Mary, kelle tornis asuvasse kambrisse viib kitsuke keerdtrepp. 

Holyroodhouse

Tänapäeval on sedasi, et kui Briti kuningapere viibib riigiasjades Šotimaal, siis Holyroodhouse on kuningapere elukoht ning sel ajal uudistajaid lossi ega selle aedadesse ei lubata. Meie aga vaatame kõik lubatud nurgatagused üle ja laseme endale põhjaliku helituuri vältel Šotimaa ajaloo keerdkäike tutvustada.

 Holyroodhouse'i juures on ilus aed, kus on palju eksootilisi taimi 

Varahommikuses päiksesäras kiirustame uuele avastusretkele. Täna tuleb tihe päev, sest üle tuleb vaadata Loch Lomondi järv, Stirlingi kindlusloss ja kelpie’d. Sõidame väikese bussiga ning meie seltskond on umbes 16 inimest, kes on Šotimaale tulnud maailma eri paigust. Just nii nagu eelmiselgi korral täidab bussijuht ka giidi ülesandeid. Kuna jutt käib peamiselt ajaloost ja ajalugu on juba siin kuuldud küll ja enam, siis keskendun maastikele ja kitsastele teedele ja mõtlen sellele, et ise ma küll roolis ei tahaks olla, sest teed on jube kitsad, liiklus totaalselt vale pidi ja ringteid on ka hiiglama palju ning siis ukerdavad aeg-ajalt lambad ka veel tee peal. No kindlasti harjuks selle jamaga ära, aga on seda puhkuse ajal siis ilmtingimata vaja … Sõidame Lõuna-Šotimaa mägismaal ja peagi jõuame Loch Lomondi idakaldal asuvasse Balmaha külakesse, kus teeme pikema peatuse. On tõepoolest kaunis – linnulaul, väike sadam, külatänav, pisike rand … teeme väikese matka järvekaldal. 

Loch Lomondi sadam

Loch Lomondi matkarajal 

Loch Lomondi  rannas

Pildistan hetked silmadega südamesse ja soovin, et siin oleku aeg oleks kasvõi mõni tund pikem. Kahjuks on aga nii, et kui tuled kellegi teise poolt organiseeritud ekskursioonile, siis peab arvestama, et sa ei ole ise oma aja peremees.

Umbes tunnikese pärast jõuame Stirlingi lossi juurde, mis on Šotimaa tähtsamaid losse ja mis on olnud peamine iseseisvusvõitluse tugipunkt. Tänu lossi strateegilisele asukohale võib öelda, et see, kes valitses ja kontrollis Stirlingit, valitses ka ülejäänud mägismaad – kogu Šotimaad. Sellise suurepärase asukoha tõttu ei ole üldsegi juhus, et kaks Šotimaa iseseisvusvõitluse peamist lahingut – Stirlingi lahing (1297) ja Bannockburn lahing  (1314) –, peeti maha just selle lossi vaateväljas. 

Stirlingi loss ja seda ümbritsev maastik

Stirlingi lossi kuninglikud ruumid

Lossi juures tehakse tasuta giidituure, mille käigus võetakse luubi alla kõik ajaloolised lahingud, lossi kujunemise ja ehituse lugu ning seal viibinud Šotimaa valitsejad. Tuur on väga huvitav ja hariv ning pakub rohkelt võimalusi märgata arhitektuurilisi detaile. Kuna kohalikud giidid siseruumides ei räägi, siis jääb meil pärast giidiga ringi kõndimist kuningliku palee enda ja muuseumite uudistamiseks äärmiselt vähe aega ning see teeb meid veidi kurvaks, sest loss on toredasti restaureeritud ja näeb välja just nii nagu see oli 16. sajandil. Tagantjärele tarkusena olnuks mõistlik planeerida ühele päevale ainult lossi külastus, sest siis saanuks ka veidi ümbruskonnaga tutvuda.

Oma kuju ja välimust muutev kelpie (müütiline vetevaim) elab šoti legendide järgi järvedes, jõgedes ja sügavates tiikides. Enamasti kirjeldatakse teda musta, halli või valge hobuselaadse olendina, kes jahib kõiki inimesi, keda ta oma teel kohtab. Ta meelitab inimesi mesilaulu lauldes endale selga ronima ja viib nad seejärel vetesügavusse. Tal pidavat olema saja hobuse jõud ja vastupidavus. Peaaegu iga suurema Šotimaa veekoguga on seotud oma kelpie lugu. Kuna kelpie on Šotimaal üks väga tähtis tegelane, siis on vajalikuks peetud neid jäädvustada ka kunsti vormis. Helixi pargis ongi maailma suurimate kelpie’de kodu ja seda me just külastamegi. 

Kelpie’d Helixi pargis

Need on valmistatud roostevabast terasest ja nende kõrgus on 30 meetrit ja kaal 300 tonni. Selle kunstiteose valmimine käis väga kiiresti, sest ehitus algas 2013. aasta juunis ja valmis olid need hobusepead juba sama aasta oktoobris. Pidulik pargi avamine toimus 2013. aasta 27. novembril.

Õhtul tagasi Edinburgis olles, tuleb mõte minna pubisse kantrimuusikat kuulama. Mõeldud tehtud ja endalegi üllatusena leiame end istumas ühe mõnusa pubi teise korruse saalis keset põrandat nagu Naksitrallid kolmekesi reas … Ah, et miks just keskpõrandal, aga sellepärast, et laudade ääres on kohad hõivanud umbes paarikümne liikmeline fännklubi, kes meist oluliselt varem kohale on tulnud. Kuna meil ette ostetud pileteid ei ole, siis organiseerivad esinejad meile istumiseks toolid ja soovitavad alt korruselt joogid tuua, sest ega siin ettekandjaid ei ole. 

Lucy Tay  esinemas

Esinejateks on äärmiselt sümpaatsed Chloe Jones ja Lucy Tay. Chloe Jones on kohale tulnud Manchesterist ja Lucy Tay Glasgowst. Eriti tore on esinejate vahetu suhtlemine publikuga ja see, kuidas rahvas mõnusalt kaasa laulab. Pärast ametliku esinemisaja lõppu tulevad esitamisele lisalood ja neid lisalugusid lauldakse tubli tunnike … Vaheajal ja pärast kontserdi lõppu müüvad mõlemad lauljatarid publikule oma plaate, T-särke, plakateid ja muud fännikraami ning jagavad soovijatele autogramme. On selline tunne, nagu viibiks väikesel perepeol. Jääb ainult üle imestada, et pubid selliseid 20–25-le inimesele mõeldud kontserte korraldavad ja reklaamivad (ruum ei võimaldanudki suuremal arvul publikut), kus lauldakse lihtsalt lusti ja rõõmu pärast, sest arvestades pileti hinda ei saa mingist tasuvusest juttugi olla. Nii tore, et on olemas artiste, kes ei tee kõike ainult raha pärast. Igatahes oleme nüüd osa saanud ka suurepärasest kohalikust pubikultuurist.

Edinburgi botaanikaaed on väga omapärane ja huvitav ning selle külastamiseks tasub kindlasti jätta mõne ilusa päeva hommikupoolne aeg. See huvitava planeeringuga aed pakub ülevaadet näiteks Uus-Meremaa taimedest, seal on Hiina nurgake ja muidugi kohalikke taimi, kasvuhooned eksootilistele taimedele ja ei puudu ka kohvik ja kunstisaal. Kogu selle ilu keskel näeme ka ühe noorpaari registreerimist. 

Kõnnime mööda jalgradu ja laiemaid teid pidi ega julge murule astuda, sest see muru on siin nagu sametine vaip. Kuid varsti näeme, kuidas kohalikud on oma tekkidega murul ja sellest ei olegi probleemi. Nüüd võtame vabalt ja kõnnime ka meie siin ja seal üle muruplatside erinevate põnevate puude ja põõsaste vahel ning jälgime, kuidas sellise muru hooldamine õigupoolest siis täpsemalt käib. Silma hakkavad erilised käärid, mida spetsialist seistes kasutab, et piirata muru kasvu mullapiiril ja jälgime huviga, kuidas käib muru rullimine väikese aiatraktoriga. Tunnid kaovad märkamatult, sest taimi imetledes ja uudistades kaob ajataju väga kiiresti.

Pärastlõuna veedame Šotimaa rahvusgaleriis maale vaadates. Galerii on kõigile tasuta ja tõepoolest väga uhke väljapanekuga. Siit leiab kõik olulisemad Šotimaa maalikunsti pärlid Glasgow poistelt, esindatud on Vermeer, Vincent van Gogh, Canaletto, Rembrandt, Frans Hals, Jacopo Tintoretto, Diego Velázquez … Muuseumi väljapanek koosneb enam kui 2600 tööst, nii et on, mida vaadata.

Päikest püüdmas Šotimaa rahvusgalerii juures

Edinburghi kindlus on ilmselt Šotimaa kuulsaim loss ja sellel on üpriski keeruline ajalugu, nagu ilmselt kõigil ajaloolistel lossidel. Kõige vanem ehitis on seal St Margareti kabel, mis pärineb 12. sajandist. Püha Margaret oli seesama vaga kuninganna, kes tõi endaga Šotimaale kaasa killukese Jeesuse ristipuust, millest eespool juba juttu oli. 

Edinburghi kindlus

Siin, nende müüride vahel asub ka Šoti rahvuslik sõjamemoriaal, mis on pühendatud Esimeses maailmasõjas hukkunuile. Lossis asuvad ka Šotimaa kroonjuveelid, saatusekivi, Šotimaa riiklik sõjamuuseum ja müüri ääres asub kuulus 15. sajandist pärit kahur nimega Mons Meg. Viimane valmistati 1457. aastal samanimelises Belgia linnas. Relv kaalus koguni kuus tonni ja oli võimeline tulistama 150 kilogrammi kaaluvat kahurikuuli 3,2 kilomeetri kaugusele. 

Selle kindluslossi külastamiseks on soovitatav pilet ette osta, sest samal päeval ei pruugi piletit saada ja kui valite aja viimaste kellaaegade hulgast enne kindluse sulgemist, siis kuulete ära küll kohaliku giidi jutu, kes jalutab lossi territooriumil ringi, aga siseruumid ja muuseumid jäävad teil nägemata, sest aega selleks lihtsalt ei jää – muuseumid, mis siin tegutsevad suletakse kõik enne seda, kui viimase tuuri giid oma jutud lõpetab. Meiega oleks see peaaegu võinud juhtuda, kui oleksime külastusega algust teinud poolteist tundi hiljem.

Õhtul kuulame St Gilesi katedraalis küünlavalgel kontserti, kus esineb The Piccadilly Sinfonietta. Aeg-ajalt sekundeerib kaunitele kontserdipaladele ka tänavalt läbi katedraalimüüride kostev läbilõikavalt teravahäälne torupillimuusika. No jah, ega me ei ole ju ka Londonis vaid Edinburghis ja siin ilma torupillimuusikata kohe mitte ei saa.

Täna on meie reisi viimane päev ja me otsustame minna vaatama Rosslyn’i kabelit. Kasutame oma päevapiletit ja sõidame kohale linnaliinibussiga, sest asub see vaatamisväärsus vaid seitsme miili kaugusel Edinburghist. Mõõduka hinna eest on kabel avatud iga päev ja iga ilmaga. 

Rosslyn’i kabel

Kuna selles 1446. aastal asutatud salapärases ja rikkaliku sümboolikaga paigas toimub osaliselt filmi „Da Vinci kood“ tegevus, on siin viimastel aastatel käinud hulgaliselt turiste kogu maailmast. Paljud neist püüavad leida neid maagilisi kohti, mida raamatus kirjeldatakse ja filmis näidatakse. Kohalik giid räägib kabeli ajaloost, osutab tähelepanu erinevatele detailidele ning vestab uskumatult mahlakal viisil lugusid, mis selles kabelis aset on leidnud. Tema eriline tänu kuulub muidugi Dan Brownile, sest ilma temata oleks nende väike külake üsna kindlasti ilma tähelepanuta jäänud ja ilmselgelt oleks väga raske olnud leida ka raha selleks, et kabelit põhjalikult restaureerida. On põnev koht, mida külastada ja ärge jätke võimalust kasutamata, et seda teha.

Rosslyn’i külatänav 

Šotimaa on kindlasti avastamisväärt koht maamunal, mida tasub korduvalt põhjaliku vaatluse alla võtta. Siin on nii palju põhjamaist ilu, mida näha ja kogeda, kuid mida sõnadesse on äärmiselt raske panna. Seetõttu tulekski lihtsalt endal kohale minna, et saaks ise kõige nähtu üle otsustada – seda enam, et ilu olevat peaasjalikult vaataja silmades. Kuna reisimine on minu jaoks üks toredamaid asju elus, siis mulle väga meeldiks see lugu lõpetad teoloog Aurelius Augustinusse mõtteteraga, et maailm on nagu raamat ja see, kes kunagi ei reisi, näeb sellest raamatust ainult ühte lehekülge.